meie BCN: Pidustustest

Eelmine nädal möödus meil loomulikult pidustuste tähe all. Teisipäeval küpsetasin natukene liiga mitu vastlakuklit ja keetsin 12liikmelisele perele hernesuppi. Õnneks elas siin siis veel üks näljane ameeriklane, kes seda hunnikut Eesti toitu hävitada aitas. Üldiselt on see välismaal koduperenaiseks olemine minu kokanduslikele oskustele väga hästi mõjunud. Kuna poest ei saa ei piparkoogitainast, piparkooke, pärmitainast ega ka loomulikult mitte vastlakukleid, siis olen need mõlemad küpsetised ise ette võtma pidanud. Nii piparkoogid jõuluajal kui vastlakuklid teisipäeval tulid mul ootamatult väga hästi välja. Pärmitainas kerkis mul väga vingelt, arvatavasti tänu minu köögis tekitatud inkubaatorile. Nimelt kui meil siin veel õues päris jahe oli eelmine nädal, siis oli meil ka toas väga jahe. Ja siis mul polnud pakkuda pärmile sooja kohta, et kasvada. Nii ma siis sulgesin köögiukse ja panin kõik gaasileegid, mis võimalik pliidil põlema. No ju talle siis meeldis minu poolt pakutav soojus, igatahes tahtis tainas vahepeal kausi piiridest väljuda. Küpsetamise osa võttis Karl enda peale, sest meil on gaasiahi, millel käib nii temperatuuri kui ka leegi asukoha reguleerimine käsitsi ja usaldasin selle projekti siis tema kätesse. Uskumatult hästi sai ta hakkama sellega ja kuklid tulid mõnusad.

Reedeks tegime kausitäie kartulisalatit, panime selle plastkarpidesse ja läksime Montjuici otsa pikniku pidama. Meie väikse Eesti sünnipäeva puhul jõudis Barcelonasse ka suveilm. Istusime siis seal murumättal, sõime kartulisalatit, mina jõin Eesti siidrit (ikka vene poest) ja Karl jõi Hispaania õlut ning tõeline suvetunne oli. Õhtul tegin veel kartuliputru ja hakklihakastet ka, et päev ikka koduse Eesti toiduga ka lõpetada. Tuli välja, et ka see Eesti toit läks ameeriklasele väga peale. Üldiselt möödus see pidupäev ikka eriti mõnusalt.
Laupäeval kolis ameeriklane meie juurest välja ja pärastlõuna veetsime tema ja tema sõpradega Ciutadella pargis piknikul.

Pühapäev oli meil aga rannapäev. Me veel nii julged ei olnud, et rannariideid kaasa võtta, aga päevitavaid inimesi ikka oli ja lapsed isegi hullasid merevees. Soojal rannaliival päikese käes lamada oli jube tore, selline veebruar meile juba meeldib.

Praegu ma näitan siin päeval inimestele vaba tuba ja loodan, et äkki keegi ei taha seda ilma aknata väikest kappi endale elamiseks ja me saame siin rahulikult kahekesi veel mõnda aega elada. Täna õhtul tuleb meile külaline Alicantest, loodetavasti on jälle mõnus rannailm ja saab ka jalgpalli vaatama minna.