meie BCN: December 2011

Jõulutervitusi saata on vist veidi hilja, kuid ilusat vana aasta lõppu siis teile kõigile! Saime hakkama siin Hispaanias pühade pidamisega, kuid alustan natuke kaugemalt. Ehk siis eelmise nädala lõpust.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis tegime Karliga eelmisel laupäeval sushipäeva. Tegemine oli nii põnev ja lõbus ning materjali oli nii palju, et me läksime veidi hoogu. Sushit oli lõpuks kuskil viiele sööjale, aga meid oli ainult kaks. Tegelikul ei läinud ükski tükk raisku ning saime selle hunniku ära söödud. Pühapäeval käisime me Tibidabo mäe otsas matkamas. Seal on suur park erinevate matkaradadega, millest meie valisime punase raja ning jalutasime mööda seda. Nagu meil siin Hispaanias ikka kombeks, siis rada viis mäest üles, aga ei olnud õnneks nii raske ja pikk nagu need meie eelmised.

Siin maal inimesed piparkooke ei söö, mis tähendab, et taignategu tuli täitsa ise ette võtta. Nii me siis ostsime kõik vajalikud maitseained kokku ja tegime reedel täiesti ise piparkoogi tainast. Hirm oli suurem, kui oleks vaja olnud. Piparkoogi tainas tuli kenasti välja ja maitses hästi. Selle sama hirmu tõttu ei julgenud me siirupit piisavalt kaua kõrvetada, nii et ainuke mure selle taignaga, oli tema natuke liiga hele värv. Tainas läks siis ööpäevaks külma ning pühapäeval Tibidabolt tagasi jõudes alustasime me piparkookide küpsetamisega. Karl tegi oma piparkoogiehitise ja mina oma. See planeerimine, küpsetamine ja ehitamine võttis meil päris palju aega ning magama saime alles hilistel õhtutundidel. Ja eriti suure jõulutunde tekitas meile muidugi jõulupakk Eestist. Reedel saime postiga teatise, et meile on tulnud pakk, niiet ma siis käisin postkontoris sellel järel ja tassisin selle suure ja raske paki täiesti ise koju ka. Õhtul kui Karl koju tuli avasime koos paki ja seal olid jõulukingid minu emalt ja vanaema Evilt mulle ja Karlile. Lisaks oli loomulikult palju maiustusi ja meie talvesaapad. Talvesaabaste ilma siin küll väga ei ole, kuid natukene aega aastast tahaks saabastega ka ringi käia. Igatahes oli meie jaoks vist see eelmise nädala reedeõhtu tõeline jõuluõhtu, sest seda pakki avada oli nii tore, põnev ja kodune tunne. Olime nii elevust täis nagu väikesed lapsed. Niisiis suur suur aitäh jälle minu kallile emale ja vanaema Evile, kes selle paki armastust ja jõulurõõmu täis panid.

Esmaspäeva õhtul saabusid meile külalised Eestimaalt. Tõime Miku ja Martha bussijaamast koju ning söötsime muidugi esimese asjana nende kõhud kebabi täis. Külalised on siin siis Barcelonat avastanud ja õhtuti oleme söönud, joonud ja muljeid vahetanud.

21. detsembril oli meil siin muidugi kõige tähtsam päev, sest käes oli Karli sünnipäev. Karl sai 24 aastat vanaks ja selle puhul tegin talle (ja teistele ka) fajitasid õhtusöögiks ning nagu meil kombeks juba on, siis sai Karl sünnipäevaks minu poolt ka ühe suure kausitäie tiramisud. Õhtu lõpetasime meile juba tuttavas mehhiko restoranis margaritasid ja mojitosid juues. Karlil oli üldse väga pidune nädal, millest ta vist teile varsti ise kirjutab.

Jõululaupäeval läksid turistid linna avastama ning meie Karliga poodidesse õhtusöögiks vajalikku kraami ostma. Corte Inglesist saime eriti hea hinnaga terve küüliku, Karli vanemad saatsid külalistega meile kodust hapukapsast ning vene poest saime kartulisalati materjali. Sain küüliku ettevalmistamisel enda esimesel kursusel õpitud prepareerimisoskusi kasutada ning organeid tema kõhust ja rindkerest eemaldada. Ise arvan, et minu esimene täitsa ise (Karl aitas natuke ikka ka) valmistatud jõulusöök tuli hästi välja. Sõime küülikut, kartuliputru ja praekapsast. Külmlaual oli kartulisalat, mille maitse oli nii kodune, tänu vene poest saadud Doktori vorstile, hapukurkidele ning hapukoorele. Veel sai juustu, serranot, veini ja cavat. Poistel oli ka vene poest saadud viina. Pärast õhtusööki otsustasime külastada ka kesköist missat. Käisime siin meie kodu lähedal kirikus, mis oli seest suur ja ilus. Kahjuks ei pidanud kirikukoor eriti viisi ning otsustasime välja hiilida, kui kõik üksteist tervitama ja kallistama hakkasid.

25. detsembril käivad kohalikud sugulastel ja sõpradel külas, meil polnud kedagi külastada ja läksime Parc Güelli jalutama. Pärast eelmise õhtu pidusööki oli selline pikk jalutuskäik eriti mõnus. Eile oli hispaanlastel traditsiooniline canneloniõhtusöök, niiet Karl oli tubli ja tegi meile ka hunniku cannelonisid. Eile päeval käisime Karliga Poble Espanyolis. See on vabaõhumuuseum, kus on esindatud erinevate Hispaania osade arhitektuur. Hästi palju käsitöö poekesi ja töökodasid oli ka. Nägime, kuidas klaasikunstnik tegi klaasist kujukesi ja eriti ilusa päikesepaistelise päeva puhul istusime tükk aega sealsel keskväljakul ja lihtsalt nautisime sooja ilma. Teel Poble Espanyoli avastasime suure muuseumi, mis oli tasuta avatud ning meil jäi pärast vabaõhumuuseumi veel aega üle, et ka seda külastada. Ühes saalis nägime impressionistide maale, teises vene balletti ja kolmandas arhitekt Sagnieri väljapanekut, kes on Barcelonasse väga palju maju teinud, sealhulgas ka Tibidabo otsas oleva kiriku. Päeva lõpuks olime kultuuri täis.

Praegu teeb Mikk meile õhtusööki ja meie ootame. Aastavahetuse plaanid on meil veel selgumisel.

Jõulupakk

Küüliku ettevalmistus

Canneloni õhtu

Tere jälle üle pika aja. Oleme ikka elus ja terved ja rõõmsad siin Barcelonalinnas. Ilm on olnud pidevalt eriti ilus, päevad on 18kraadise soojaga ja päikesepaistelised ning vihm pole meid enam ammu kimbutanud (sülitan kolm korda üle õla). Ma siis üritan nüüd meelde tuletada, mis me siin vahepeal ette oleme võtnud.

Kuna vihma enam ei ole, siis muuseume me ei ole külastanud. Kuidagi kahju oleks ilusal päikesepaistelisel päeval muuseumis ringi jalutada. Ühel vist viimastest novembrikuu vihmaga nädalavahetustest käisime ära moodsa kunsti muuseumis. Lõpuks oleme nüüd siis käinud ka MACBA sees, mitte ainult seal ees söönud, veini joonud ja rulatajaid vaadanud.

Ühel kaunil pühapäevasel päeval otsustasime võtta ette jalutuskäigu Tibidabo mäe otsa. See on Barcelona kõrgeim tipp, koguni 512 m. Loomulikult mõtlesime me, et oleme juba kogenud mägedevallutajad ning lähme sinna täitsa jala ning ei kasuta mägitramme ega busse, mis turiste üles viivad. Kui nüüd aus olla, siis oli see teekond täiesti ületatav, kuid lõputuid treppe enda ees ja taga nähes ei olnud just kõige mõnusam tunne. Tippu me igatahes jõudsime ning seal vaatasime üle teletorni, jalutasime ringi lõbustuspargis ja imetlesime Sagrat Cori kirikut. Lõbustuspark oli selline leebemat sorti ja pigem väikestele lastele mõeldud niiet atraktsioone me ei külastanud, küll aga tundusid Ameerika mäed päris lõbusad niiet võibolla õnnestub mul sinna oma lõbustuspargi fännist emaga minna. Sellel pühapäeval on meil jällegi plaanis minna Tibidabole ning jalutada läbi sealne suur park. Ahjaa, tagasi alla sõitsime me Tibidabolt nende mägitrammidega, see oli väga lõbus nii mulle ja Karlile kui ka teistele lastele trammis.

Eelmine nädal veetsin ma natukene aega ühe kaheaastase poisiga ehk siis tegin tööd ja valvasin last. Väga lihtne töö oli seekord, sest poiss oli hästi viisakas ja sõnakuulelik. Samuti pidin tegema vähem tunde kui kokkulepitud ning sain rohkem raha kui lubatud. Karl käib ka ikka iga tööpäev ilusasti tööl, kuid käesolev nädal oli tal täiesti vaba. Nagu ma siin juba enne olen maininud, siis kui püha ja nädalavahetuse või püha ja püha vahele jääb mõni tööpäev, siis neid ignoreeritakse ja tööle ikkagi ei minda. Sellel nädalal oli lausa kaks püha teisipäeval ja neljapäeval niiet ilmselgelt on ju vaba nädal.

Laupäeva õhtul oli meil kolmekesi koos ameeriklasega õhtusöök. Ameeriklane läks meil nimelt esmaspäeval kuuks ajaks kodumaale tagasi. Me siis tegime talle maitsva kitsejuustu salati ja rääksime elust Eestis ja USAs. Tellisin endale Ameerikast ühe jõulukingi ka, mille ma Iani tagasitulekul kätte saan.

Pühapäeval käisime me Barcelona labürindipargis. Seal on romantiline aed väikese palee ja labürindiga. Aed oli selline eriti mõnus ja lopsakas, kus oli mitu basseini, purskkaevu ja palju voolavat vett. Palee iseenesest oli nagu ikka mulle kõige huvitavam, aga nad renoveerisid seda niiet sisse sinna ei saanudki. No mis seal ikka, labürint see-eest oli väga põnev. Karl ütles meie labürindi jalutuskäigu alguses, et ei ole ikka nii äge kui ta ootas. Lõpuks aga pidi ta ikka oma sõnu sööma, sest meil oli ikka suur tegu sealt väljasaamisega. Sattusime ainult tupikutesse ning frustreeritult väljusimegi sama teed pidi, kust me sisenesime. No lihtsalt ei leidnud õiget rada üles, tegelik väljapääs oli hoopis teises labürindi otsas, aga me ei viitsinud küll uuesti sinna sisse seiklema minna. Ema rääkis mulle toreda loo, kuidas ta sõbranna oli natuke hämaras seal labürindis jalutanud ning seal oli väga vähe inimesi jäänud. Lõpuks oli teda üks mustanahaline mees jälitama hakanud, sõbranna oli päris hirmunud olnud, kuid mees lootis lihtsalt kellegi järgi kõndides labürindist välja saada. Meile järgnesid ka pidevalt mingid turistid, kes lootsid, et me leidsime õige teeotsa ja siis saime jälle kõik naerda kui tupikusse jõudsime. Ohjah, tore päev!

Esmaspäeval külastasime me Barcelona jõuluturgu. Neid on siin muidugi palju, aga kõige vanem ja armastatum asub Barcelona katedrali väljakul Goticu linnaosas. Räägin teile siinkohal natukene imelikest katalaani jõulutraditsioonidest. Jõulutoidust räägin siis, kui meil nende tegemiseks läheb. Põhiline tegelane, keda siin lastele ostetakse ning keda terve turg täis oli on Tio de Nadal. Need, kes hispaania keelt oskavad arvavad kindlasti, et tegemist on mingi jõuluonuga. Tegelikult on see otsetõlkes jõulupalk või jõuluhalg. See on selline seest õõnes puupakk, millel on jalad ja joonistatud nägu. Nagu ma mainisin, siis neljapäev ehk 8. detsember on siin suur püha. Uurisin välja, et eesti keeles on selle püha nimeks neitsi Maarja pärispatuta eostamise püha ehk siis tähistatakse seda, et eostati Jeesus. Igatahes meil siin on siis vaba päev ning sellest päevast peale hakkavad katalaani lapsed enda Tio de Nadali "söötma" ning panevad igal õhtul talle ilusasti teki peale, et tal külm ja paha ei oleks. Ja siis kui on käes jõululaupäev hakkavad lapsed neid samu puupakke keppidega peksma. Need puupakud täidetakse muidugi vanemate poolt erinevate maiustustega niiet kui piisavalt kaua peksta, siis vabanevad Tio seest maiustused ja lapsed on õnnelikud. Väga huvitav õppetund edaspidiseks eluks muidugi, hoolitsed ja toidad ning lõpuks lihtsalt peksad puruks, et häädusi saada.

See on tegelikult veel täiesti hoomatav jõulutraditsioon. Kuid Caganer jääb mulle ikka täiesti arusaamatuks. Katoliiklik maa nagu see Hispaania on, siis on igal pool loomulikult need Jeesuse sündi illustreerivad väikesed kujukesed ehk siis nativity scene, mille eestikeelset vastet ma kahjuks ei tea. Siin ühel väljakul vanalinnas on elusuuruses nativity scene, kuhu on iga päev rockkontserdi omale sarnanev järjekord, sest kõik tahavad seal pilti teha. Igatahes lisatakse Kataloonias Caganer igale Jeesuse sünnistseenile. Nagu tegelikult nimigi natukene vihjab on tegemist kujukesega, mis on sellises asendis nagu ta kakaks. Üritasin leida natukenegi normaalset seletust sellele, aga Wikipedias on neid seletusi terve rida ning ükski pole väga tõsiseltvõetav ning inimesed ei ole ise ka väga kindlad, miks. Kataloonias ja Andorras on see millegipärast sünnistseeni lahutamatuks osaks.

Kuigi me üritame see aasta teha jõulusöömaaja, mis koosneb nii klassikalistest Katalaani jõuluroogadest kui ka meie poolt armastatud Eesti omadest, siis Tio de Nadali ja Caganeri me ostma ei hakanud. See-eest saime me jõuluturult imearmsa väikese jõulukuuse. Ostsime meie lemmikust hiinlaste poest väikesed jõulutuled ning nüüd kaunistab ta meie elutuba. Siin müüakse kuuski koos juurtega ja poti sees, nagu toalille. Nüüd me siin siis kastame teda ja tema teeb meie elutoa palju hubasemaks ja lõhnab nii hästi. Ühtlasi on see ka minu ja Karli esimene ühine jõulupuu ja esimene jõul, mille me koos veedame. Lastelastele oleme juba teinud pilte "meie ja meie esimene jõulupuu".

Teisipäev oli meil siin maal ka üleriigiline püha. Nimelt oli tegemist Konstitutsiooni päevaga, sest 6. detsembril 1978 võeti vastu Hispaani põhiseadus, mis tähistas ka demokraatia algust Hispaanias pärast kurja Francot. Kataloonia inimesi ei pidanud see püha väga erutama, sest see on rohkem hispaanlaste püha, aga vaba päeva saab ikka. Meie käisime selle toreda päeva puhul nautimas Barcelona suurima sümboli Gaudi meistriteoseid la Pedreras ehk Casa Milas. Ehk siis ma vist enne natukene luiskasin, et me muuseumides ei käi. Aga igatahes oli seal nii-nii tore. Gaudi arhitektuur on isegi pildi pealt vaadates nii kaunis ja seal ringi käies on oh kui ilus. Nii soe ilm oli, et selle maja katusel ringi jalutada oli eriti mõnus- Ja mulle muidugi meeldis kõige rohkem võimalus minna ajas tagasi 1910. aastatesse. Just sel ajal sai see hoone valmis ning üks korrus majast on jäetud just nagu sel ajastul sealsed korterid välja nägid. Ma ahhetasin iga mööblitüki ja kapis rippuva kleidi peale.

Kolmapäeval me ärkasime hästi hästi vara. Mina näiteks pole väga ammu nii vara ärganud. Nimelt olen ma juba tükk aega üritanud saada kokku kõik vajalikult dokumendid, pildid, koopiad ja avaldused, et endale NIE teha. Karl oli õnneks nõus minuga kaasa tulema. NIE on Numero de Identificacion de Extranjeros ehk siis välismaalase indentifitseerimisnumber vms. No igatahes on seda numbrit vaja, et avada pangakonto, saada tööd jne. Nagu võib arvata, siis ei ole mujal kõik nii lihtne ja internetine kui Eestis. Ehk siis enda registreerimiseks ja ühe numbri saamiseks ei piisa internetis avalduse täitmisest ja enter vajutamisest. Kõik inglisekeelsed leheküljed räägivad natuke erinevat juttu selle kohta, mida täpselt on vaja, et NIEt taotleda. Mina siis ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta ja tegin ära kõik, mis vähegi oli kuskil välja pakutud, et võiks vaja minna. Läksime siis vara hommikul Eixamplesse politseijaoskonda, mis tegeleb välismaalastega. Seal saab taotleda kodakondsust ning NIEt ja kindlasti midagi veel. Kõige toredam on see, et välismaalastega tegelevas ametis ei räägi mitte keegi midagi muud kui hispaania või katalaani keelt. Põhimõtteliselt olin ma seal oma järjekorranumbrit oodates sama närvis kui enne ARKi sõidueksamit vms. Asi läks tegelikult päris lihtsalt, aga oli palju ootamist. Kõigepealt võtad ühe numbri, et ennast registreerida, siis lähed maksad pangas riigilõivu ja siis ootad uut numbrit, et oma NIE kätte saada. Ootan nüüd igatahes huviga pangakonto avamist siinses pangas.

Minul oli pärast seda ettevõtmist suure saavutuse tunne. Õhtul läksime me minu saavutust ja niisama kolmapäeva tähistama mehhiko restorani. Raske päeva lõpetuseks olid maailma parimad maasika margaritad!

Ja ma olengi jõudnud eilsesse päeva. Ma juba kirjutasin teile, mis püha meil eile oli. Selle kauni kristliku püha tähistamiseks käisime me Karliga surnuaias. Mitte niisama surnuaias vaid Barcelona kõige ilusamas surnuaias Poblenous. Esimene surnuaia osa näeb välja nagu Monjuici surnuaed, mille pilt mul vist FB-s olemas on. Tagumine osa surnuaiast koosneb aga isiklikest monumentidest ja mausoleumidest, millest paljud on disainitud väga kuulsate hispaania kunstnike poolt. Surnuaias oli hästi palju kiisusid. Jalutasime seal ringi ja pildistasime haudade peal peesitavaid kiisusid, kui sinna tuli tädi, kes neid toidab. Ta krõbistas natukene oma kiisumaiustusi täis kilekottidega ning igast suunast ilmusid välja aina uued ja uued kassid, kes kõik tahtsid süüa. See tädi käib vist seal päris tihti, sest kiisud oli päris rasvased. Tagumine mausoleume täis osa oli kuidagi eriti aukartustäratav. Ja ma leidsin skulptuuri, mida ma tahaksin enda hauda tähistama (pilt allpool). Tegelikkuses ei olnud see jalutuskäik üldse nii morbiidne, kui võibolla tundub, hoopis hästi ilus oli. Koju kõndides otsustasime minna läbi Borni ja Goticu, et ilusaid jõulutulesid jms näha. Tegelikult oli see kõige halvem mõte üldse, sest sellise olulise püha puhul olid peaaegu kõik Barcelona inimesed otsustanud vanalinna jalutama tulla ning olukord meenutas Õllesummerit. Liikuda sai ainult kõigi teiste tempoga ja möödumiseks ei olnud lihtsalt ruumi. Koju jõudsime niisiis tunnikese hiljem, kui oleks võinud.

Täna ei ole me midagi tarka teinud vaid Karl naudib oma puhkust. Tegime nii nagu Karlile kõige rohkem meeldib ja ärkasime, sõime hommikust ning läksime tagasi magama. Homme on plaanis teha ise hästi palju sushit ning pühapäeval on meie järjekordne Tibidabo matk. Esmaspäeval läheb Karl tagasi tööle, aga juba kahe nädala pärast hakkab tal jõulupuhkus, mis sarnaneb oma pikkuselt Eesti koolilaste omale. Samuti tulevad meil kahe nädala pärast järgmised külalised, kellega me veedame ka jõulud ja uusaasta ja minu oma kallis ema tuleb juba 5. jaanuaril, mida ma juba ammu ootan (olen jah suur memmekas).

Lisaks veel natukene meie jõulukinkidest. Me oleme mõlemad igatahes üksteiselt jõulukingid juba kätte saanud. Karl sai oma kingi La Pedrera poest. Kingiks on raamat, mis räägib katalaani toidukommetest ja milles on palju retsepte. Ma ju ei saanud seda ära pakkida ja jõule ootama jätta, sest seal on nii palju retsepte, mida oleks vaja kohe proovida ning millest ühe me täna ka valmis tegime. Mina sain üks õhtu parima jõulukingi üldse ja ma oleks ilmselt jonnima hakanud kui ma oleks selle alles jõululaupäeval kätte saanud. Nimelt kinkis Karl mulle jõuluks Skyrimi. Ütleme nii, et ma olen täiesti sõltuvuses, aga ma hoian ennast Karli puhkuse ajal sellest eemale. Ja kui Kaarel seda loeb, siis erinevalt Oblivionist julgen ma Skyrimit ka üksi mängida. Arenen siin välismaal ikka igakülgselt.