Praegu ei oskagi väga midagi kirjutada. Ehk läheb järgmine nädal paremini. Nii kaua saab natuke pilte meie igapäevast.
NB! kassid poes ongi selline tavaline asi siin (vt viimane pilt)
Thursday, October 27, 2011
Wednesday, October 19, 2011
Friday, October 14, 2011
karli esimene post
Nädala sees käin(Karl) korralikult laboris, nagu juba mainitud asub see linnast väljas, seega saan iga päev 40 minutit metrooga sõita ja katalani keelt õppida. Esimesel päeval tehti mulle tuur laboris ja näidati ka teisi laboreid majas, mind tutvustati umbes 30 inimesele ja räägiti kiiresti mida huvitavat igaüks teeb. Kokku töötab siin majas vist veidi üle 100 inimese. Uues laboris on kord palju vabam kui minu Eesti laboris. Tööl käiakse nii palju ja siis kui vaja, kella järgi töötab vist ainult turvamees. Kitlit ja kummikindaid kantakse ainult siis kui ikka väga vaja, paljudel on arvutilaual alati miskit näksimiseks ja pesemata kohvitass. Teaduse tegemine on ka väga lihtsaks tehtud, kõik lahused ja vahendid valmistab ette laborant, kõik topsid ja muud vahendid on ühekordseks kasutamiseks - võtad aga pakist ja viskad ära, pesema ei pea midagi. Teisipäeval andis laborant mulle isikliku pipettide komplekti ka.
Kui inimesed tulevad ja lähevad millal tahavad siis asi mis enam-vähem kella järgi toimub on söömine, kell 13.30 jääb labor vaikseks ja kõik liiguvad kööki. Köögis on umbes 10 mikrolaineahju, et kõik inimesed kes korraga sööma tulevad ikka korralikku sooja toitu saaksid. Väljas lõunal keegi väga ei käi, hispaanlased on harjunud hea toiduga ja siin lähedal asuvates kohvik-bistroodes pidavat toit kehva olema, nii tulen siis mina ka igal hommikul toidukarbikesega laborisse. Aga kolmapäeval ei tulnud, kolmapäev oli see päev kui aastal 1492 jõudis Kolumbus Ameerikasse ja selle puhul ei minda siin tööle.
Me siis Karolaga otsustasime, et lähme vaatame kuulsa meremehe Kolumbuse päeva puhul merd lähedalt. Üks väga hea koht mere uurimiseks on kohalike sõnul väike kuurortlinn nimega Sitges. Umbes 40 km ja pool tundi rongis võttis aega sinna sõit, viimased kilomeetrid kulgesid mõned meetrid merest mis oli täis purjekaid. Juba enne tulekut saime teada, et Sitges on linnake mida mõni aeg tagasi kutsuti mini Ibizaks aga nüüd on sellest saanud linn kus paljudel lastel on kaks ema või kaks isa, tüdrukutele meeldivad tüdrukud ja poistele poisid ehk siis see pidavat olema üks geisõbralikum koht maailmas. Igatahes linn ise oli kena, jäätist ja paellasid pakuti iga nurga peal, ilusad valged majad ja kirik otse mere piiril. Vesi oli väga soe ja vee tihedus tundus olevat suurem kui inimese oma mis tegi ujumise mõnusalt lihtsaks. Rannas oli inimesi vaba päeva puhul päris palju, samamoodi oli palju ka müügimehi, üks müüs gucci kotti ja ketti, järgmine massaaži. Veel jäi rannas silma suur hulk inimesi kes olid oma päevitusriiete ülemise osa koju unustanud või ei suuda seda endale lubada lihtsalt, ei julgenud küsida. Enne koju minekut tegime väikse tuuri linna peal, võtsme mahlapulgad ja pildistasime kirikut. Koduteel undav konditsioneer tegi meie värskelt peaaegu paranenud kurkudega oma töö ja järgmisel hommikul oli kurgus eelmisest nädalast tuttav karedus.
Alates neljapäevast mängib laboris hommikust õhtuni muusika, eile algas päev Linkin Parki’ga, täna juba Cypress Hill’ga. Neljapäev oli üldse tore päev, üks tädi sai ülikoolis alalise professori koha ja selle puhul pakkus tema lõuna ajal hunniku soolaseid ja magusaid toite ja kohalikku shampanjat Cava. Nagu võib aru saada ei ole siin väga millegi üle kurta, kui, siis on mul natuke liiga palju vaba aega kuna ootan veel kõige tähtsamaid reagente, et saaksin oma projektiga alustada. Praegu aitan laborikaaslast ja õpin laborit tundma ja ülejäänud aja loen artikleid, kirjutan teile ja õpin keelt.
Monday, October 10, 2011
haiguse nädal
Eelmine nädal oli siis meie esimene nädal uues kodus. Põhimõtteliselt sai terve see nädal just kodus veedetud, peamiselt seetõttu, et meid tabas külmetus.
Karl ei pidanud nädala alguses tööle kohale minema vaid võis ennast uute teemadega kodus kurssi viia. Nii ta siis luges siin päevad läbi artikleid ja kui vaba aega oli, siis käisime jälle linna avastamas. Esmaspäeva hommik kulus meil jäätisekoha otsimisele. Ja oligi nii, et kui jäätist süüa ei saa, siis on nad sul iga nurga peal ahvatlemas, aga kui tahaks ja võiks, siis jaluta terve linn läbi enne kui leiad. Lõpuks leidsime ja jäätis oli väga hea (kuigi Karl võttis sidruni jäätist, mille söömine osutus väga hapuks katsumuseks, aga lõpuni ta selle sõi).
Meil on siin olnud muidu ikka sellised 30kraadised ilmad, aga see nädal läks külmemaks. Esimene jahedam ilm oli kolmapäeval (kuskil 20kraadine), mil meie otsustasime Barcelonettasse ujuma minna. Vesi oli küll soe, aga tavapärasest jahedam ilm ja tugev tuul tegid oma töö. Kurgud valutasid meil mõlemal ja selle öö ja järgmise päeva olin mina palavikus ja voodist kaugemale väga ei liikunud. Karlil oli ka vist väike palavik, aga see teda maha ei murdnud niiet tema hoolitses, et me ikka süüa saaks ja teetass näpus oleks. Palavik kadus, aga ülejäänud jubedused jäid alles, niiet Karl käis ainult reedel mõneks tunniks tööl ning ülejäänud aja veetsime toas.
Kolmapäeval on siin Fiesta Nacional de España ehk Kolumbuse päev. Põhimõtteliselt on see Kolumbuse Ameerikasse jõudmise aastapäev ning siin on kõigil vaba päev. Kolumbuse päeva puhul teeme meie Karliga väikese väljasõidu. Ilmad lähevad ka nüüd jälle soojaks ja loodame selleks ajaks mõlemad jälle parimas vormis olla.
Karl ütles, et mul on nii pikad postitused, mida keegi ei jõua lugeda. Aga ikkagi ununes eelmises postituses mainida üks tähtis seik. Nimelt käisime eelmine kolmapäev Karli töökohas. Karl pidi minema laboriga ja inimestega esimest korda tutvuma ja mina läksin uurima, et kus see Karl siis iga tööpäev käima hakkab. Karl töötab Universidad Autonoma de Barcelonas. See asub Bellaterras, mis on selline mägisem koht Barcelonast väljas, kuhu minnakse rongiga. Karl läks oma laborisse inimesi ja asju vaatama, mina istusin samal ajal arstiteaduskonna ees treppidel ja meelitasin kasse enda juurde. Seal oli nimelt päris palju natuke metsikuid kiisusid, kes ülikooli campuses elasid ning puude all olid nende jaoks kausikesed krõbinatega. Et siis kassid ja arstiteaduskond - juba päris äge ülikool eksole. Aga sellest, kuidas seal päriselt on ja mida Karl seal õigupoolest teeb, jutustab kunagi täpsemalt juba tema ise.
Karl ei pidanud nädala alguses tööle kohale minema vaid võis ennast uute teemadega kodus kurssi viia. Nii ta siis luges siin päevad läbi artikleid ja kui vaba aega oli, siis käisime jälle linna avastamas. Esmaspäeva hommik kulus meil jäätisekoha otsimisele. Ja oligi nii, et kui jäätist süüa ei saa, siis on nad sul iga nurga peal ahvatlemas, aga kui tahaks ja võiks, siis jaluta terve linn läbi enne kui leiad. Lõpuks leidsime ja jäätis oli väga hea (kuigi Karl võttis sidruni jäätist, mille söömine osutus väga hapuks katsumuseks, aga lõpuni ta selle sõi).
Meil on siin olnud muidu ikka sellised 30kraadised ilmad, aga see nädal läks külmemaks. Esimene jahedam ilm oli kolmapäeval (kuskil 20kraadine), mil meie otsustasime Barcelonettasse ujuma minna. Vesi oli küll soe, aga tavapärasest jahedam ilm ja tugev tuul tegid oma töö. Kurgud valutasid meil mõlemal ja selle öö ja järgmise päeva olin mina palavikus ja voodist kaugemale väga ei liikunud. Karlil oli ka vist väike palavik, aga see teda maha ei murdnud niiet tema hoolitses, et me ikka süüa saaks ja teetass näpus oleks. Palavik kadus, aga ülejäänud jubedused jäid alles, niiet Karl käis ainult reedel mõneks tunniks tööl ning ülejäänud aja veetsime toas.
Kolmapäeval on siin Fiesta Nacional de España ehk Kolumbuse päev. Põhimõtteliselt on see Kolumbuse Ameerikasse jõudmise aastapäev ning siin on kõigil vaba päev. Kolumbuse päeva puhul teeme meie Karliga väikese väljasõidu. Ilmad lähevad ka nüüd jälle soojaks ja loodame selleks ajaks mõlemad jälle parimas vormis olla.
Karl ütles, et mul on nii pikad postitused, mida keegi ei jõua lugeda. Aga ikkagi ununes eelmises postituses mainida üks tähtis seik. Nimelt käisime eelmine kolmapäev Karli töökohas. Karl pidi minema laboriga ja inimestega esimest korda tutvuma ja mina läksin uurima, et kus see Karl siis iga tööpäev käima hakkab. Karl töötab Universidad Autonoma de Barcelonas. See asub Bellaterras, mis on selline mägisem koht Barcelonast väljas, kuhu minnakse rongiga. Karl läks oma laborisse inimesi ja asju vaatama, mina istusin samal ajal arstiteaduskonna ees treppidel ja meelitasin kasse enda juurde. Seal oli nimelt päris palju natuke metsikuid kiisusid, kes ülikooli campuses elasid ning puude all olid nende jaoks kausikesed krõbinatega. Et siis kassid ja arstiteaduskond - juba päris äge ülikool eksole. Aga sellest, kuidas seal päriselt on ja mida Karl seal õigupoolest teeb, jutustab kunagi täpsemalt juba tema ise.
Sunday, October 2, 2011
nüüd hakkame jäätist sööma!
Ootamatult on jõudnud kätte juba teine pühapäev Barcelonas. Ja ei läinudki tervet igavikku aega, selle postituse kirjutan juba meie esimesest Barcelona kodust. Aga ma siis alustan ikka nädala algusest.
Esmaspäeval sõitsime rongiga Gironast tagasi Barcelonasse. Pidime minema vaatama ühte tuba, mis asus Sagrada Familia vastas, aga tuli välja, et selles korteris elas koer. Karl ei saa kutsudega koos elada, ta hakkab ju aevastama ja sügelema. Aga vähemalt saime Sagrada Familiale tiiru peale teha ja avastada, et sissesaamiseks peab olema varutud väga palju aega järjekorras seismiseks.
Juba esmaspäeval leidsime tegelikult meie praeguse korteri, kuid sisse lubati kolida alles 1. oktoobril. Nii me siis pidime vastu võtma Rhysi pakkumise nädala tema juures veeta. Tarisime siis oma metsikult rasked kotid tema juurde. Lähemal uurimisel tuli hoopis välja, et ta on austraallasest jazz-saksofonist ning on Barcas elanud juba tervelt seitse aastat. Esimesel õhtul valmistas ta kohe meile mõnusa pastaroa ning meie olime üle pika aja esimese kodukootud toidu eest väga tänulikud. Sõime oma taldrikud ka kell pool kaksteist õhtul täiesti tühjaks.
Teisipäeval otsustasime ronida Montjuici otsa. See on selline suuremat sorti küngas keset Barcelonat. Karl arvas, et eestlased oleks sellise otsa juba vähemalt neli Kuutsemäge teinud, kuid siin on see tavaline jalutuspaik kesklinna lähedal. Pool mäge jäi meil kahjuks tol päeval vallutamata, sest kõht läks jõle tühjaks. Hiljem jõudsime esimest korda ka Barcelonettasse, mille ääres on kõik ilusad Barca rannad ning lai rannaäärne tee, kus saab jalutada ja eelkõige rula või jalgrattaga veereda. Barcelonettast on saanud küll minu kõige lemmikum paik Barcelonas. Rannaäärne melu ja sealne avarus on kuidagi eriti mõnus. Praegused 30kraadised päevad eriti rannaliivale lamama ei kutsu, kuid sealsamas mingi palmialuse pingi peal inimesi jälgida on väga tore ja Karlile meeldib selle sama tee peal rulaga veereda.
Rula on siin üldse üks väga armastatud liiklusvahend. Sellega sõidavad inimesed hoolimata vanusest või soost. Karl tunneb ennast siin oma rula otsas eriti hästi, mina saan ainult kahetseda, et enda oma maha jäi ning loota, et kuidagi saab selle järgi saata. Mitu korda oleme ka käinud MACBA ees, mis on Barca moodsa kunsti muuseum, mille esine on loomulikult täis rulatajaid. Sinna pole Karl veel oma rulaga jõudnud, aga oleme seal lõunatades või niisama puhates teisi osavaid poisse jälginud. Veel üks vinge ja kuulus rulatamiskoht, kus me oleme käinud on Parc de les Tres Xemeneies. Üks päev tegi Karl seal oma trikke ning laupäeva õhtul käisime Converse Block Partyl. Seal olid koos rulatajad, räpparid, DJd ja graffitikunstnikud. Kahjuks oli seal kõike kuidagi jube palju ja väga kaootiliselt ning me ei jaksanud seda üritust väga kaua nautida.
Reede õhtul käisime me kahekesi ilusas pargilaadses sisehoovis sangriat ja veini maitsmas. Kõige kallimad asjad, mis me poest ostsime olid loomulikult topsid, millest me veini manustasime. Peole ega baari pole me ikka veel jõudnud. See-eest oleme me sportlikud. Karl on muidugi eriti, sest tema teeb rulasõitu ka. Aga laupäeval varustasime endid kahe reketi ja pallidega ning nüüd käime õhtuti ühiskondlikult kasutatavatel lauatennise laudadel pinksi mängimas. Kui tagasi tuleme, siis oleme loodetavasti hästi osavad.
Tänasel imeilusal pühapäevasel päeval käisime Barcelonettas vigurlennukite festivali vaatamas. Juba reedel Barcelonettas jalutades ehmatas meid ära väga tugev mürin ja värin, mis käis kogu kehast läbi. Randa jõudes saime aru, et seda maailmalõpu häält tekitavad vigurlennukid, mis suurel kiirusel väga madalalt üle meie peade lendasid. Kodus googeldades saime teada, et tüübid tegid proovi ning päris šõu on alles pühapäeval. Täna siis asusime burkside ja friikatega ranna poole teele. Lennukid tegid väga vingeid trikke, lendasid hirmus madalalt ja tegid õhus erinevaid kujundeid ning saltosid. Mõnedel lennukitel tuli tagant välja värvilist tossu, niiet taevassse tekkisid värvilised kujundid. Veetsime tõeliselt mõnusa pärastlõuna minu lemmikus kohas Barcelonettas.
Oma koju pidime saama sisse kolida laupäeval ehk 1. oktoobril. Reedel teatasin juba õhinal emale, et saame sisse kolida, sest korteriomanik helistas ja ütles, et tulge. Aga nagu me ikka ja jälle õpime, siis Hispaanias juhtuvad asjad siis kui nad juhtuvad, mitte siis kui on planeeritud või kokku lepitud. Niisiis kolisime tegelikult korterisse sisse täna, pühapäeval.
Elame Ravali linnaosas. See on ühel pool põhi jalutamistänavat La Ramblat. Teisel pool asuvad Goticu ja El Borni linnaosad. Nagu nimest võib järeldada on seal peamiselt gootiajastu arhitektuuri. Palju kitsaid tänavaid ja imeilusaid vanaaegseid maju ning kirikuid. Ravalis on samasugune arhitektuur ja ilusad kitsad tänavad, kuid kõik on palju kaootilisem ja värvilisem. Siin kuivab rõdudel inimeste pesu ning kõikide hoonete esimesed korrused on väikeste äride ja poekeste päralt. Tänavapildis on palju indialasi, pakistaanlasi ning raha eest kasutatavaid naisi. Kohalikud räägivad aga, et siin on palju ohutum ringi käia kui teisel pool La Ramblat, sest vargad käivad tööl ikka seal, kus on rohkem turiste. Immigrantide rohkus tähendab ka seda, et siin on palju hiinakaid ja kebabi kohti, mida me rõõmsalt iga päev avastame. Iga kord kui me Karliga sööme, siis lubame, et järgmine kord võtame ühe toidu kahe peale. Siis aga tuleb see järgmine kord ning meil on kõhud ilgelt tühjad ja lubadus läheb meelest, kuid portsud on siin nii suured.
Jäätisest nii palju, et päris alguses tegin ma lubaduse, et söön jäätist alles siis, kui meil on oma kodu olemas. Väga rumal on sellist diili teha Barcelonas, kus jäätisekohvikuid on palju ning neis kõigis on suured hunnikud eriti isuäratavaid jäätiseid kõikvõimalikes maitsetes. Niisiis olen ma siiamaani ilma jäätiseta olnud. Ning just täna, kui ma saaks nautida jäätist, ei jäänud meile tee peale ühtegi ilusat jäätisekohvikut. Olime pinksimängust väsinud ja ei viitsinud otsima ka minna ning ma ei tahtnud, et mu siinne esimene jäätis oleks mingi tavaline poejäätis. Homme hommikul aga lähme jäätisejahile ja ma võtan võib-olla rohkem kui ühe jäätise.
Esmaspäeval sõitsime rongiga Gironast tagasi Barcelonasse. Pidime minema vaatama ühte tuba, mis asus Sagrada Familia vastas, aga tuli välja, et selles korteris elas koer. Karl ei saa kutsudega koos elada, ta hakkab ju aevastama ja sügelema. Aga vähemalt saime Sagrada Familiale tiiru peale teha ja avastada, et sissesaamiseks peab olema varutud väga palju aega järjekorras seismiseks.
Juba esmaspäeval leidsime tegelikult meie praeguse korteri, kuid sisse lubati kolida alles 1. oktoobril. Nii me siis pidime vastu võtma Rhysi pakkumise nädala tema juures veeta. Tarisime siis oma metsikult rasked kotid tema juurde. Lähemal uurimisel tuli hoopis välja, et ta on austraallasest jazz-saksofonist ning on Barcas elanud juba tervelt seitse aastat. Esimesel õhtul valmistas ta kohe meile mõnusa pastaroa ning meie olime üle pika aja esimese kodukootud toidu eest väga tänulikud. Sõime oma taldrikud ka kell pool kaksteist õhtul täiesti tühjaks.
Teisipäeval otsustasime ronida Montjuici otsa. See on selline suuremat sorti küngas keset Barcelonat. Karl arvas, et eestlased oleks sellise otsa juba vähemalt neli Kuutsemäge teinud, kuid siin on see tavaline jalutuspaik kesklinna lähedal. Pool mäge jäi meil kahjuks tol päeval vallutamata, sest kõht läks jõle tühjaks. Hiljem jõudsime esimest korda ka Barcelonettasse, mille ääres on kõik ilusad Barca rannad ning lai rannaäärne tee, kus saab jalutada ja eelkõige rula või jalgrattaga veereda. Barcelonettast on saanud küll minu kõige lemmikum paik Barcelonas. Rannaäärne melu ja sealne avarus on kuidagi eriti mõnus. Praegused 30kraadised päevad eriti rannaliivale lamama ei kutsu, kuid sealsamas mingi palmialuse pingi peal inimesi jälgida on väga tore ja Karlile meeldib selle sama tee peal rulaga veereda.
Rula on siin üldse üks väga armastatud liiklusvahend. Sellega sõidavad inimesed hoolimata vanusest või soost. Karl tunneb ennast siin oma rula otsas eriti hästi, mina saan ainult kahetseda, et enda oma maha jäi ning loota, et kuidagi saab selle järgi saata. Mitu korda oleme ka käinud MACBA ees, mis on Barca moodsa kunsti muuseum, mille esine on loomulikult täis rulatajaid. Sinna pole Karl veel oma rulaga jõudnud, aga oleme seal lõunatades või niisama puhates teisi osavaid poisse jälginud. Veel üks vinge ja kuulus rulatamiskoht, kus me oleme käinud on Parc de les Tres Xemeneies. Üks päev tegi Karl seal oma trikke ning laupäeva õhtul käisime Converse Block Partyl. Seal olid koos rulatajad, räpparid, DJd ja graffitikunstnikud. Kahjuks oli seal kõike kuidagi jube palju ja väga kaootiliselt ning me ei jaksanud seda üritust väga kaua nautida.
Reede õhtul käisime me kahekesi ilusas pargilaadses sisehoovis sangriat ja veini maitsmas. Kõige kallimad asjad, mis me poest ostsime olid loomulikult topsid, millest me veini manustasime. Peole ega baari pole me ikka veel jõudnud. See-eest oleme me sportlikud. Karl on muidugi eriti, sest tema teeb rulasõitu ka. Aga laupäeval varustasime endid kahe reketi ja pallidega ning nüüd käime õhtuti ühiskondlikult kasutatavatel lauatennise laudadel pinksi mängimas. Kui tagasi tuleme, siis oleme loodetavasti hästi osavad.
Tänasel imeilusal pühapäevasel päeval käisime Barcelonettas vigurlennukite festivali vaatamas. Juba reedel Barcelonettas jalutades ehmatas meid ära väga tugev mürin ja värin, mis käis kogu kehast läbi. Randa jõudes saime aru, et seda maailmalõpu häält tekitavad vigurlennukid, mis suurel kiirusel väga madalalt üle meie peade lendasid. Kodus googeldades saime teada, et tüübid tegid proovi ning päris šõu on alles pühapäeval. Täna siis asusime burkside ja friikatega ranna poole teele. Lennukid tegid väga vingeid trikke, lendasid hirmus madalalt ja tegid õhus erinevaid kujundeid ning saltosid. Mõnedel lennukitel tuli tagant välja värvilist tossu, niiet taevassse tekkisid värvilised kujundid. Veetsime tõeliselt mõnusa pärastlõuna minu lemmikus kohas Barcelonettas.
Oma koju pidime saama sisse kolida laupäeval ehk 1. oktoobril. Reedel teatasin juba õhinal emale, et saame sisse kolida, sest korteriomanik helistas ja ütles, et tulge. Aga nagu me ikka ja jälle õpime, siis Hispaanias juhtuvad asjad siis kui nad juhtuvad, mitte siis kui on planeeritud või kokku lepitud. Niisiis kolisime tegelikult korterisse sisse täna, pühapäeval.
Elame Ravali linnaosas. See on ühel pool põhi jalutamistänavat La Ramblat. Teisel pool asuvad Goticu ja El Borni linnaosad. Nagu nimest võib järeldada on seal peamiselt gootiajastu arhitektuuri. Palju kitsaid tänavaid ja imeilusaid vanaaegseid maju ning kirikuid. Ravalis on samasugune arhitektuur ja ilusad kitsad tänavad, kuid kõik on palju kaootilisem ja värvilisem. Siin kuivab rõdudel inimeste pesu ning kõikide hoonete esimesed korrused on väikeste äride ja poekeste päralt. Tänavapildis on palju indialasi, pakistaanlasi ning raha eest kasutatavaid naisi. Kohalikud räägivad aga, et siin on palju ohutum ringi käia kui teisel pool La Ramblat, sest vargad käivad tööl ikka seal, kus on rohkem turiste. Immigrantide rohkus tähendab ka seda, et siin on palju hiinakaid ja kebabi kohti, mida me rõõmsalt iga päev avastame. Iga kord kui me Karliga sööme, siis lubame, et järgmine kord võtame ühe toidu kahe peale. Siis aga tuleb see järgmine kord ning meil on kõhud ilgelt tühjad ja lubadus läheb meelest, kuid portsud on siin nii suured.
Jäätisest nii palju, et päris alguses tegin ma lubaduse, et söön jäätist alles siis, kui meil on oma kodu olemas. Väga rumal on sellist diili teha Barcelonas, kus jäätisekohvikuid on palju ning neis kõigis on suured hunnikud eriti isuäratavaid jäätiseid kõikvõimalikes maitsetes. Niisiis olen ma siiamaani ilma jäätiseta olnud. Ning just täna, kui ma saaks nautida jäätist, ei jäänud meile tee peale ühtegi ilusat jäätisekohvikut. Olime pinksimängust väsinud ja ei viitsinud otsima ka minna ning ma ei tahtnud, et mu siinne esimene jäätis oleks mingi tavaline poejäätis. Homme hommikul aga lähme jäätisejahile ja ma võtan võib-olla rohkem kui ühe jäätise.
Subscribe to:
Posts (Atom)