meie BCN: March 2012

Kahe nädala eest neljapäeval saime me rongijaamast kätte Mihkli. Reedel oli Karl tööl ning meie siis jalutasime Mihkliga kahekesi linnas ringi. Õhtul käisime kolmekesi MACBA ees istumas, maasika margaritasid joomas ja alumise korruse naabri juures peol. Õhtu eredaim hetk oli see, kui sain pista näpu läbi jänese puurivõrede, et teda silitada ning ta sellest hammastega kinni haaras. Laupäeval olime veidi väsinud, aga nii palju oli veel Mihklile näidata nii et me siis võtsime end ikka kokku ja ronisime Montjuici otsa. Õhtul ootas meid aga juba Camp Nou. Staadionile minek oli nagu laulupeo rongkäik, kõik kõndisid ühes suunas ja olid väga elevil. Mäng oli FC Barcelonal Sporting de Gijoniga. Staadion oli hästi suur ja võimas, meie olime muidugi kõige kõrgemal (kus on kõige odavam). Mäng oli hästi põnev ja kuigi ma oma lemmikmehest eristasin ainult tema kiilakat peanuppu, siis oli ikka väga elevil olla kogu aeg. Pühapäev oli meil jälle jalutuspäev ning õhtul saatsime Mihkli bussi peale. Väga kurb siiski ei olnud, sest juba märtsi lõpus sõidame me ise talle Alicantesse külla.

Naistepäeval jõudsid meile külla Karli ema koos oma sõbrannaga. Õnneks meil veel korterikaaslast ei ole nii et mahtusime ilusti ära. See laupäeva käisime Karliga tema töökaaslastel külas. Sai palju erinevate rahvuse valmistatud toite, meie olime veidi laisad ja viisime Kalevi komme ja kartulivahvleid, aga kommid tundusid küll kõigile väga meeldivat. Olime väga tublid ja pidasime lausa hommikutundideni külas vastu. Saime ka teada, et metroo sõidab öösel iga 12! minuti tagant, mis siin tundus küll eriti pikk vahe, eriti kui tahaks väga koju magama.

Ja kuna paljud on seda küsinud ja ma pole osanud kindlat vastust öelda, siis nüüd võin öelda, et meil on tagasilennu piletid olemas. Eestisse tuleme tagasi 28. mail.

Nii rõõmus, et Mihkel tuleb

Tervitused!

Eelmine nädal möödus meil loomulikult pidustuste tähe all. Teisipäeval küpsetasin natukene liiga mitu vastlakuklit ja keetsin 12liikmelisele perele hernesuppi. Õnneks elas siin siis veel üks näljane ameeriklane, kes seda hunnikut Eesti toitu hävitada aitas. Üldiselt on see välismaal koduperenaiseks olemine minu kokanduslikele oskustele väga hästi mõjunud. Kuna poest ei saa ei piparkoogitainast, piparkooke, pärmitainast ega ka loomulikult mitte vastlakukleid, siis olen need mõlemad küpsetised ise ette võtma pidanud. Nii piparkoogid jõuluajal kui vastlakuklid teisipäeval tulid mul ootamatult väga hästi välja. Pärmitainas kerkis mul väga vingelt, arvatavasti tänu minu köögis tekitatud inkubaatorile. Nimelt kui meil siin veel õues päris jahe oli eelmine nädal, siis oli meil ka toas väga jahe. Ja siis mul polnud pakkuda pärmile sooja kohta, et kasvada. Nii ma siis sulgesin köögiukse ja panin kõik gaasileegid, mis võimalik pliidil põlema. No ju talle siis meeldis minu poolt pakutav soojus, igatahes tahtis tainas vahepeal kausi piiridest väljuda. Küpsetamise osa võttis Karl enda peale, sest meil on gaasiahi, millel käib nii temperatuuri kui ka leegi asukoha reguleerimine käsitsi ja usaldasin selle projekti siis tema kätesse. Uskumatult hästi sai ta hakkama sellega ja kuklid tulid mõnusad.

Reedeks tegime kausitäie kartulisalatit, panime selle plastkarpidesse ja läksime Montjuici otsa pikniku pidama. Meie väikse Eesti sünnipäeva puhul jõudis Barcelonasse ka suveilm. Istusime siis seal murumättal, sõime kartulisalatit, mina jõin Eesti siidrit (ikka vene poest) ja Karl jõi Hispaania õlut ning tõeline suvetunne oli. Õhtul tegin veel kartuliputru ja hakklihakastet ka, et päev ikka koduse Eesti toiduga ka lõpetada. Tuli välja, et ka see Eesti toit läks ameeriklasele väga peale. Üldiselt möödus see pidupäev ikka eriti mõnusalt.
Laupäeval kolis ameeriklane meie juurest välja ja pärastlõuna veetsime tema ja tema sõpradega Ciutadella pargis piknikul.

Pühapäev oli meil aga rannapäev. Me veel nii julged ei olnud, et rannariideid kaasa võtta, aga päevitavaid inimesi ikka oli ja lapsed isegi hullasid merevees. Soojal rannaliival päikese käes lamada oli jube tore, selline veebruar meile juba meeldib.

Praegu ma näitan siin päeval inimestele vaba tuba ja loodan, et äkki keegi ei taha seda ilma aknata väikest kappi endale elamiseks ja me saame siin rahulikult kahekesi veel mõnda aega elada. Täna õhtul tuleb meile külaline Alicantest, loodetavasti on jälle mõnus rannailm ja saab ka jalgpalli vaatama minna.