Jõulud Barcelonas

Jõulutervitusi saata on vist veidi hilja, kuid ilusat vana aasta lõppu siis teile kõigile! Saime hakkama siin Hispaanias pühade pidamisega, kuid alustan natuke kaugemalt. Ehk siis eelmise nädala lõpust.

Nagu ma eelmine kord mainisin, siis tegime Karliga eelmisel laupäeval sushipäeva. Tegemine oli nii põnev ja lõbus ning materjali oli nii palju, et me läksime veidi hoogu. Sushit oli lõpuks kuskil viiele sööjale, aga meid oli ainult kaks. Tegelikul ei läinud ükski tükk raisku ning saime selle hunniku ära söödud. Pühapäeval käisime me Tibidabo mäe otsas matkamas. Seal on suur park erinevate matkaradadega, millest meie valisime punase raja ning jalutasime mööda seda. Nagu meil siin Hispaanias ikka kombeks, siis rada viis mäest üles, aga ei olnud õnneks nii raske ja pikk nagu need meie eelmised. 

Siin maal inimesed piparkooke ei söö, mis tähendab, et taignategu tuli täitsa ise ette võtta. Nii me siis ostsime kõik vajalikud maitseained kokku ja tegime reedel täiesti ise piparkoogi tainast. Hirm oli suurem, kui oleks vaja olnud. Piparkoogi tainas tuli kenasti välja ja maitses hästi. Selle sama hirmu tõttu ei julgenud me siirupit piisavalt kaua kõrvetada, nii et ainuke mure selle taignaga, oli tema natuke liiga hele värv. Tainas läks siis ööpäevaks külma ning pühapäeval Tibidabolt tagasi jõudes alustasime me piparkookide küpsetamisega. Karl tegi oma piparkoogiehitise ja mina oma. See planeerimine, küpsetamine ja ehitamine võttis meil päris palju aega ning magama saime alles hilistel õhtutundidel. Ja eriti suure jõulutunde tekitas meile muidugi jõulupakk Eestist. Reedel saime postiga teatise, et meile on tulnud pakk, niiet ma siis käisin postkontoris sellel järel ja tassisin selle suure ja raske paki täiesti ise koju ka. Õhtul kui Karl koju tuli avasime koos paki ja seal olid jõulukingid minu emalt ja vanaema Evilt mulle ja Karlile. Lisaks oli loomulikult palju maiustusi ja meie talvesaapad. Talvesaabaste ilma siin küll väga ei ole, kuid natukene aega aastast tahaks saabastega ka ringi käia. Igatahes oli meie jaoks vist see eelmise nädala reedeõhtu tõeline jõuluõhtu, sest seda pakki avada oli nii tore, põnev ja kodune tunne. Olime nii elevust täis nagu väikesed lapsed. Niisiis suur suur aitäh jälle minu kallile emale ja vanaema Evile, kes selle paki armastust ja jõulurõõmu täis panid. 

Esmaspäeva õhtul saabusid meile külalised Eestimaalt. Tõime Miku ja Martha bussijaamast koju ning söötsime muidugi esimese asjana nende kõhud kebabi täis. Külalised on siin siis Barcelonat avastanud ja õhtuti oleme söönud, joonud ja muljeid vahetanud. 

21. detsembril oli meil siin muidugi kõige tähtsam päev, sest käes oli Karli sünnipäev. Karl sai 24 aastat vanaks ja selle puhul tegin talle (ja teistele ka) fajitasid õhtusöögiks ning nagu meil kombeks juba on, siis sai Karl sünnipäevaks minu poolt ka ühe suure kausitäie tiramisud. Õhtu lõpetasime meile juba tuttavas mehhiko restoranis margaritasid ja mojitosid juues. Karlil oli üldse väga pidune nädal, millest ta vist teile varsti ise kirjutab. 

Jõululaupäeval läksid turistid linna avastama ning meie Karliga poodidesse õhtusöögiks vajalikku kraami ostma. Corte Inglesist saime eriti hea hinnaga terve küüliku, Karli vanemad saatsid külalistega meile kodust hapukapsast ning vene poest saime kartulisalati materjali. Sain küüliku ettevalmistamisel enda esimesel kursusel õpitud prepareerimisoskusi kasutada ning organeid tema kõhust ja rindkerest eemaldada. Ise arvan, et minu esimene täitsa ise (Karl aitas natuke ikka ka) valmistatud jõulusöök tuli hästi välja. Sõime küülikut, kartuliputru ja praekapsast. Külmlaual oli kartulisalat, mille maitse oli nii kodune, tänu vene poest saadud Doktori vorstile, hapukurkidele ning hapukoorele. Veel sai juustu, serranot, veini ja cavat. Poistel oli ka vene poest saadud viina. Pärast õhtusööki otsustasime külastada ka kesköist missat. Käisime siin meie kodu lähedal kirikus, mis oli seest suur ja ilus. Kahjuks ei pidanud kirikukoor eriti viisi ning otsustasime välja hiilida, kui kõik üksteist tervitama ja kallistama hakkasid. 

25. detsembril käivad kohalikud sugulastel ja sõpradel külas, meil polnud kedagi külastada ja läksime Parc Güelli jalutama. Pärast eelmise õhtu pidusööki oli selline pikk jalutuskäik eriti mõnus. Eile oli hispaanlastel traditsiooniline canneloniõhtusöök, niiet Karl oli tubli ja tegi meile ka hunniku cannelonisid. Eile päeval käisime Karliga Poble Espanyolis. See on vabaõhumuuseum, kus on esindatud erinevate Hispaania osade arhitektuur. Hästi palju käsitöö poekesi ja töökodasid oli ka. Nägime, kuidas klaasikunstnik tegi klaasist kujukesi ja eriti ilusa päikesepaistelise päeva puhul istusime tükk aega sealsel keskväljakul ja lihtsalt nautisime sooja ilma. Teel Poble Espanyoli avastasime suure muuseumi, mis oli tasuta avatud ning meil jäi pärast vabaõhumuuseumi veel aega üle, et ka seda külastada. Ühes saalis nägime impressionistide maale, teises vene balletti ja kolmandas arhitekt Sagnieri väljapanekut, kes on Barcelonasse väga palju maju teinud, sealhulgas ka Tibidabo otsas oleva kiriku. Päeva lõpuks olime kultuuri täis. 

Praegu teeb Mikk meile õhtusööki ja meie ootame. Aastavahetuse plaanid on meil veel selgumisel. 

Jõulupakk

Küüliku ettevalmistus

Canneloni õhtu

Gaudi, jõulupuu ja pühad

Tere jälle üle pika aja. Oleme ikka elus ja terved ja rõõmsad siin Barcelonalinnas. Ilm on olnud pidevalt eriti ilus, päevad on 18kraadise soojaga ja päikesepaistelised ning vihm pole meid enam ammu kimbutanud (sülitan kolm korda üle õla). Ma siis üritan nüüd meelde tuletada, mis me siin vahepeal ette oleme võtnud.

Kuna vihma enam ei ole, siis muuseume me ei ole külastanud. Kuidagi kahju oleks ilusal päikesepaistelisel päeval muuseumis ringi jalutada. Ühel vist viimastest novembrikuu vihmaga nädalavahetustest käisime ära moodsa kunsti muuseumis. Lõpuks oleme nüüd siis käinud ka MACBA sees, mitte ainult seal ees söönud, veini joonud ja rulatajaid vaadanud.

Ühel kaunil pühapäevasel päeval otsustasime võtta ette jalutuskäigu Tibidabo mäe otsa. See on Barcelona kõrgeim tipp, koguni 512 m. Loomulikult mõtlesime me, et oleme juba kogenud mägedevallutajad ning lähme sinna täitsa jala ning ei kasuta mägitramme ega busse, mis turiste üles viivad. Kui nüüd aus olla, siis oli see teekond täiesti ületatav, kuid lõputuid treppe enda ees ja taga nähes ei olnud just kõige mõnusam tunne. Tippu me igatahes jõudsime ning seal vaatasime üle teletorni, jalutasime ringi lõbustuspargis ja imetlesime Sagrat Cori kirikut. Lõbustuspark oli selline leebemat sorti ja pigem väikestele lastele mõeldud niiet atraktsioone me ei külastanud, küll aga tundusid Ameerika mäed päris lõbusad niiet võibolla õnnestub mul sinna oma lõbustuspargi fännist emaga minna. Sellel pühapäeval on meil jällegi plaanis minna Tibidabole ning jalutada läbi sealne suur park. Ahjaa, tagasi alla sõitsime me Tibidabolt nende mägitrammidega, see oli väga lõbus nii mulle ja Karlile kui ka teistele lastele trammis.

Eelmine nädal veetsin ma natukene aega ühe kaheaastase poisiga ehk siis tegin tööd ja valvasin last. Väga lihtne töö oli seekord, sest poiss oli hästi viisakas ja sõnakuulelik. Samuti pidin tegema vähem tunde kui kokkulepitud ning sain rohkem raha kui lubatud. Karl käib ka ikka iga tööpäev ilusasti tööl, kuid käesolev nädal oli tal täiesti vaba. Nagu ma siin juba enne olen maininud, siis kui püha ja nädalavahetuse või püha ja püha vahele jääb mõni tööpäev, siis neid ignoreeritakse ja tööle ikkagi ei minda. Sellel nädalal oli lausa kaks püha teisipäeval ja neljapäeval niiet ilmselgelt on ju vaba nädal.

Laupäeva õhtul oli meil kolmekesi koos ameeriklasega õhtusöök. Ameeriklane läks meil nimelt esmaspäeval kuuks ajaks kodumaale tagasi. Me siis tegime talle maitsva kitsejuustu salati ja rääksime elust Eestis ja USAs. Tellisin endale Ameerikast ühe jõulukingi ka, mille ma Iani tagasitulekul kätte saan.

Pühapäeval käisime me Barcelona labürindipargis. Seal on romantiline aed väikese palee ja labürindiga. Aed oli selline eriti mõnus ja lopsakas, kus oli mitu basseini, purskkaevu ja palju voolavat vett. Palee iseenesest oli nagu ikka mulle kõige huvitavam, aga nad renoveerisid seda niiet sisse sinna ei saanudki. No mis seal ikka, labürint see-eest oli väga põnev. Karl ütles meie labürindi jalutuskäigu alguses, et ei ole ikka nii äge kui ta ootas. Lõpuks aga pidi ta ikka oma sõnu sööma, sest meil oli ikka suur tegu sealt väljasaamisega. Sattusime ainult tupikutesse ning frustreeritult väljusimegi sama teed pidi, kust me sisenesime. No lihtsalt ei leidnud õiget rada üles, tegelik väljapääs oli hoopis teises labürindi otsas, aga me ei viitsinud küll uuesti sinna sisse seiklema minna. Ema rääkis mulle toreda loo, kuidas ta sõbranna oli natuke hämaras seal labürindis jalutanud ning seal oli väga vähe inimesi jäänud. Lõpuks oli teda üks mustanahaline mees jälitama hakanud, sõbranna oli päris hirmunud olnud, kuid mees lootis lihtsalt kellegi järgi kõndides labürindist välja saada. Meile järgnesid ka pidevalt mingid turistid, kes lootsid, et me leidsime õige teeotsa ja siis saime jälle kõik naerda kui tupikusse jõudsime. Ohjah, tore päev!

Esmaspäeval külastasime me Barcelona jõuluturgu. Neid on siin muidugi palju, aga kõige vanem ja armastatum asub Barcelona katedrali väljakul Goticu linnaosas. Räägin teile siinkohal natukene imelikest katalaani jõulutraditsioonidest. Jõulutoidust räägin siis, kui meil nende tegemiseks läheb. Põhiline tegelane, keda siin lastele ostetakse ning keda terve turg täis oli on Tio de Nadal. Need, kes hispaania keelt oskavad arvavad kindlasti, et tegemist on mingi jõuluonuga. Tegelikult on see otsetõlkes jõulupalk või jõuluhalg. See on selline seest õõnes puupakk, millel on jalad ja joonistatud nägu. Nagu ma mainisin, siis neljapäev ehk 8. detsember on siin suur püha. Uurisin välja, et eesti keeles on selle püha nimeks  neitsi Maarja pärispatuta eostamise püha ehk siis tähistatakse seda, et eostati Jeesus. Igatahes meil siin on siis vaba päev ning sellest  päevast peale hakkavad katalaani lapsed enda Tio de Nadali "söötma" ning panevad igal õhtul talle ilusasti teki peale, et tal külm ja paha ei oleks. Ja siis kui on käes jõululaupäev hakkavad lapsed neid samu puupakke keppidega peksma. Need puupakud täidetakse muidugi vanemate poolt erinevate maiustustega niiet kui piisavalt kaua peksta, siis vabanevad Tio seest maiustused ja lapsed on õnnelikud. Väga huvitav õppetund edaspidiseks eluks muidugi, hoolitsed ja toidad ning lõpuks lihtsalt peksad puruks, et häädusi saada.

See on tegelikult veel täiesti hoomatav jõulutraditsioon. Kuid Caganer jääb mulle ikka täiesti arusaamatuks. Katoliiklik maa nagu see Hispaania on, siis on igal pool loomulikult need Jeesuse sündi illustreerivad väikesed kujukesed ehk siis nativity scene, mille eestikeelset vastet ma kahjuks ei tea. Siin ühel väljakul vanalinnas on elusuuruses nativity scene, kuhu on iga päev rockkontserdi omale sarnanev järjekord, sest kõik tahavad seal pilti teha. Igatahes lisatakse Kataloonias Caganer igale Jeesuse sünnistseenile. Nagu tegelikult nimigi natukene vihjab on tegemist kujukesega, mis on sellises asendis nagu ta kakaks. Üritasin leida natukenegi normaalset seletust sellele, aga Wikipedias on neid seletusi terve rida ning ükski pole väga tõsiseltvõetav ning inimesed ei ole ise ka väga kindlad, miks. Kataloonias ja Andorras on see millegipärast sünnistseeni lahutamatuks osaks. 

Kuigi me üritame see aasta teha jõulusöömaaja, mis koosneb nii klassikalistest Katalaani jõuluroogadest kui ka meie poolt armastatud Eesti omadest, siis Tio de Nadali ja Caganeri me ostma ei hakanud. See-eest saime me jõuluturult imearmsa väikese jõulukuuse. Ostsime meie lemmikust hiinlaste poest väikesed jõulutuled ning nüüd kaunistab ta meie elutuba. Siin müüakse kuuski koos juurtega ja poti sees, nagu toalille. Nüüd me siin siis kastame teda ja tema teeb meie elutoa palju hubasemaks ja lõhnab nii hästi. Ühtlasi on see ka minu ja Karli esimene ühine jõulupuu ja esimene jõul, mille me koos veedame. Lastelastele oleme juba teinud pilte "meie ja meie esimene jõulupuu". 

Teisipäev oli meil siin maal ka üleriigiline püha. Nimelt oli tegemist Konstitutsiooni päevaga, sest 6. detsembril 1978 võeti vastu Hispaani põhiseadus, mis tähistas ka demokraatia algust Hispaanias pärast kurja Francot. Kataloonia inimesi ei pidanud see püha väga erutama, sest see on rohkem hispaanlaste püha, aga vaba päeva saab ikka. Meie käisime selle toreda päeva puhul nautimas Barcelona suurima sümboli Gaudi meistriteoseid la Pedreras ehk Casa Milas. Ehk siis ma vist enne natukene luiskasin, et me muuseumides ei käi. Aga igatahes oli seal nii-nii tore. Gaudi arhitektuur on isegi pildi pealt vaadates nii kaunis ja seal ringi käies on oh kui ilus. Nii soe ilm oli, et selle maja katusel ringi jalutada oli eriti mõnus- Ja mulle muidugi meeldis kõige rohkem võimalus minna ajas tagasi 1910. aastatesse. Just sel ajal sai see hoone valmis ning üks korrus majast on jäetud just nagu sel ajastul sealsed korterid välja nägid. Ma ahhetasin iga mööblitüki ja kapis rippuva kleidi peale. 

Kolmapäeval me ärkasime hästi hästi vara. Mina näiteks pole väga ammu nii vara ärganud. Nimelt olen ma juba tükk aega üritanud saada kokku kõik vajalikult dokumendid, pildid, koopiad ja avaldused, et endale NIE teha. Karl oli õnneks nõus minuga kaasa tulema. NIE on Numero de Identificacion de Extranjeros ehk siis välismaalase indentifitseerimisnumber vms. No igatahes on seda numbrit vaja, et avada pangakonto, saada tööd jne. Nagu võib arvata, siis ei ole mujal kõik nii lihtne ja internetine kui Eestis. Ehk siis enda registreerimiseks ja ühe numbri saamiseks ei piisa internetis avalduse täitmisest ja enter vajutamisest. Kõik inglisekeelsed leheküljed räägivad natuke erinevat juttu selle kohta, mida täpselt on vaja, et NIEt taotleda. Mina siis ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta ja tegin ära kõik, mis vähegi oli kuskil välja pakutud, et võiks vaja minna. Läksime siis vara hommikul Eixamplesse politseijaoskonda, mis tegeleb välismaalastega. Seal saab taotleda kodakondsust ning NIEt ja kindlasti midagi veel. Kõige toredam on see, et välismaalastega tegelevas ametis ei räägi mitte keegi midagi muud kui hispaania või katalaani keelt. Põhimõtteliselt olin ma seal oma järjekorranumbrit oodates sama närvis kui enne ARKi sõidueksamit vms. Asi läks tegelikult päris lihtsalt, aga oli palju ootamist. Kõigepealt võtad ühe numbri, et ennast registreerida, siis lähed maksad pangas riigilõivu ja siis ootad uut numbrit, et oma NIE kätte saada. Ootan nüüd igatahes huviga pangakonto avamist siinses pangas.

Minul oli pärast seda ettevõtmist suure saavutuse tunne. Õhtul läksime me minu saavutust ja niisama kolmapäeva tähistama mehhiko restorani. Raske päeva lõpetuseks olid maailma parimad maasika margaritad!

Ja ma olengi jõudnud eilsesse päeva. Ma juba kirjutasin teile, mis püha meil eile oli. Selle kauni kristliku püha tähistamiseks käisime me Karliga surnuaias. Mitte niisama surnuaias vaid Barcelona kõige ilusamas surnuaias Poblenous. Esimene surnuaia osa näeb välja nagu Monjuici surnuaed, mille pilt mul vist FB-s olemas on. Tagumine osa surnuaiast koosneb aga isiklikest monumentidest ja mausoleumidest, millest paljud on disainitud väga kuulsate hispaania kunstnike poolt. Surnuaias oli hästi palju kiisusid. Jalutasime seal ringi ja pildistasime haudade peal peesitavaid kiisusid, kui sinna tuli tädi, kes neid toidab. Ta krõbistas natukene oma kiisumaiustusi täis kilekottidega ning igast suunast ilmusid välja aina uued ja uued kassid, kes kõik tahtsid süüa. See tädi käib vist seal päris tihti, sest kiisud oli päris rasvased. Tagumine mausoleume täis osa oli kuidagi eriti aukartustäratav. Ja ma leidsin skulptuuri, mida ma tahaksin enda hauda tähistama (pilt allpool). Tegelikkuses ei olnud see jalutuskäik üldse nii  morbiidne, kui võibolla tundub, hoopis hästi ilus oli. Koju kõndides otsustasime minna läbi Borni ja Goticu, et ilusaid jõulutulesid jms näha. Tegelikult oli see kõige halvem mõte üldse, sest sellise olulise püha puhul olid peaaegu kõik Barcelona inimesed otsustanud vanalinna jalutama tulla ning olukord meenutas Õllesummerit. Liikuda sai ainult kõigi teiste tempoga ja möödumiseks ei olnud lihtsalt ruumi. Koju jõudsime niisiis tunnikese hiljem, kui oleks võinud.

Täna ei ole me midagi tarka teinud vaid Karl naudib oma puhkust. Tegime nii nagu Karlile kõige rohkem meeldib ja ärkasime, sõime hommikust ning läksime tagasi magama. Homme on plaanis teha ise hästi palju sushit ning pühapäeval on meie järjekordne Tibidabo matk. Esmaspäeval läheb Karl tagasi tööle, aga juba kahe nädala pärast hakkab tal jõulupuhkus, mis sarnaneb oma pikkuselt Eesti koolilaste omale. Samuti tulevad meil kahe nädala pärast järgmised külalised, kellega me veedame ka jõulud ja uusaasta ja minu oma kallis ema tuleb juba 5. jaanuaril, mida ma juba ammu ootan (olen jah suur memmekas).


Lisaks veel natukene meie jõulukinkidest. Me oleme mõlemad igatahes üksteiselt jõulukingid juba kätte saanud. Karl sai oma kingi La Pedrera poest. Kingiks on raamat, mis räägib katalaani toidukommetest ja milles on palju retsepte. Ma ju ei saanud seda ära pakkida ja jõule ootama jätta, sest seal on nii palju retsepte, mida oleks vaja kohe proovida ning millest ühe me täna ka valmis tegime. Mina sain üks õhtu parima jõulukingi üldse ja ma oleks ilmselt jonnima hakanud kui ma oleks selle alles jõululaupäeval kätte saanud. Nimelt kinkis Karl mulle jõuluks Skyrimi. Ütleme nii, et ma olen täiesti sõltuvuses, aga ma hoian ennast Karli puhkuse ajal sellest eemale. Ja kui Kaarel seda loeb, siis erinevalt Oblivionist julgen ma Skyrimit ka üksi mängida. Arenen siin välismaal ikka igakülgselt.

MACBA

Tibidabo

Success!

Labürint

Tio de Nadal

Ma ei teinud Caganerist kahjuks pilte, aga siin on üks internetist

Kuusk

Ehtisime ära

La Pedrera

Maasika margarita

Poblenou surnuaia kiisu

Parim hauamonument

Eostamispäevane vanalinn

külalised, kontserdid ja mõnutoit!

Vabandan, et blogi uuendused aina harvemaks jäävad. Tegelikult on nii, et me oleme siin ennast juba päris hästi sisse seadnud ja paratamatult tekib väike rutiin, eriti tööpäevadel. Niisiis tulevad nüüd need kokkuvõtted pisut pikema aja tagant kui alguses, välja arvatud siis, kui midagi ekstraordinaarselt põnevat ei juhtu.


4. novembri õhtul tulid meile külla meie esimesed külalised Johanna ja Vahur. Neil oli juba selja taga umbes nädalake Lõuna-Prantsusmaal. Läksimegi reede õhtul neile rongijaama vastu. Algul me arvasime, et nad on reisist ja pikast rongisõidust liiga väsinud, et välja minna, aga lõpuks võtsime ennast kokku, sõime kõhud täis ja tegelikult käisime päris mitu meie kodurajooni peotänava baari läbi. Väga lõbus õhtu oli ja nii vahva oli oma sõpradega jälle väljas käia.


Laupäeval jalutasime Barcelonettas, vaatasime merd, parke ning kõndisime lihtsalt kesklinnas ringi. Pühapäev oli vihmane ning otsustasime teha muuseumipäeva. Pärast pikka arutelu läksime me CosmoCaixasse, mis on teadusmuuseum. Seal sai umbes nagu Eurekas tutvuda erinevate füüsikaliste nähtustega ja igast nuppe vajutada ja asju katsuda, et asi põnevam oleks. Mul oli õnneks kõrval minu isiklik teadlane, kes mulle pidevalt seletas, mis asi, mida teeb, sest füüsika ei ole minu kõige suurem sõber. Siis oli seal vihmamets. Mitte just päris vihmamets, aga selline muuseumiosakond, kuhu oli tekitatud vihmametsa kliima ja seal oli vesi ja suured puud ja erinevad loomad ja linnud, kes vihmametsas elavad. Veekogu ääres oli väga julgustav silt, mis soovitas näppe mitte vette toppida, sest seal sees ujuvatele meetristele lihasööjakaladele on meie sõrmed justkui viis väga rasvast ussikest. Mina ja Vahur olime eriti rõõmsad ajutise dinosauruste luude väljapaneku üle. Seekord jäi käimata planetaarium ja selline ruum, kus sai meritähti ja muid imelikke elukaid ise katsuda, aga küll me Karli ja ehk mõne järgmise külalisega sinna ka jõuame.


Ühel päeval käisin mina külalistega Parc Güellis piknikul, aga ülejäänud tööpäevad veetsid külalised muuseume ja muid vaatamisväärsusi külastades. Karl oli tööl ja ma mõtlesin, et tahaks neid muuseume kunagi Karliga koos külastada, seega said nad päeval peamiselt kahekesi turistidada. Õhtud koosnesid enamasti kodus millegi eriti hea valmistamisest ja söömisest ning veinijoomisest. Ühel õhtul sõime ära kaks kilo merikarpe ja hunniku krevette, kõik see ja mitu pudelit veini maksab siin ikka naeruväärselt vähe. Ühel vihmasel õhtul jalutasime vaatama purskkaevude šõud, mis oli vihmale vaatamata väga ilus. 


Kolmapäeva õhtu oli meie külaliste viimane õhtu Barcelonas ning selle veetsime me restoranis paellat süües. Isegi Karl sõi ära pannitäie paellat ning kõigil oli pärast kojuminemisega probleeme, sest kõhud olid lihtsalt liiga täis. Johanna ja Vahur lahkusid neljapäeva väga varastel hommikutundidel, et Gironasse Eesti lennukile jõuda, niiet hüvastijätmine oli minu ja Karli poolt selline unine mõmisemine. Aga väga tore nädal oli ja ootame kõiki, kes tahavad, meile jätkuvalt külla, Johanna ja Vahur tõestasid, et siia mahub ära küll.


Laupäeval tahtsime minna Karliga Barcelona labürinti jalutama, aga tuli välja, et labürint on novembri lõpuni kinni. Otsisime siis Google mapsiga seal lähedal asuvaid parke ja läksime neid otsima. Lõpuks leidsime ilusa pargi, mis oli tegelikult mägi. Niiet kogu mäe külg oli täis radu ja pinke ning ülevalt avanes ilus vaade linnale. See pühapäev oli ka vihmane, aga meil venis ärkamine ja söömine nii pikale, et plaanitud muuseumisse enam ei jõudnudki. Koos Johanna ja Vahuriga ostsime ka meie endale mõlemad Articketi, mis siis sisaldab seitsme olulisema muuseumi külastust. Johanna ja Vahur tegid muuseumimaratoni ja neil jäi ainult üks muuseum külastamata. Meil nüüd ongi Karliga plaanis vihmasemad nädalavahetuse päevad muuseumites veeta.


Minu isiklik viimase aja tipphetk oli aga eilne õhtu. Käisin nimelt esimest korda elus täiesti üksi kontserdil. Kontsert toimus Barcelona kõige suuremas klubis, mis on ka kuulus kontserdipaik. Sinna saamine oli mul ka väga põnev ettevõtmine, arvasin, et sõidan metrooga sinna ja kõnnin paar tänavat ja siis leian koha kurjade rokimeeste hordide järgi üles. Tegelikult suutsin ma millegi pärast täpselt enne õiget kohta valele tänavale ära keerata. Nii ma siis ekslesin umbes pool tundi ja olin juba päris pahaseks saamas, sest esimese bändi kellaeg hakkas kiiresti lähenema. Kui ma siis mingi hetk otsustasin tagasi pöörata ja siis sellele tänavanurgale tagasi jõudsin, ei saanud ma üldse aru, kuidas ma enne sellest mööda olin kõndinud. Tükk maad enne Razzmatazzi sissepääsu oli tänav täis inimesi, kes müüsid bändide särke, kotte, rätikuid jms. Siin on ikka inimesed alati kohal, kui võimalik kuidagi raha teenida. Jõudsin ukse taha täpselt siis, kui Darkest Hour alustas, niiet ma ei jäänudki lootusetult hiljaks. Esimese bändi ajal üritasin ma peamiselt kohast aru saada ja garderoobi leida. Koht meenutas Rock Cafe'd ja kurjamuusika inimesed on ka ikka igal pool täiest ühesugused. Teine kollektiiv oli DevilDriver, mis sealsed inimesed väga elevlile ajas. Mina läksin väga elevile aga järgmise bändi ajal, milleks oli Bring Me the Horizon. See oli mul nüüd teine kord neid näha ja nii hirmus tore oli jälle. Kontserdi publik koosnes peamiselt natuke vanematest roki ja metali meestest ja naistest ning nad vaatasid natuke imelikult saali keskel hüplevaid ja edasi tagasi jooksvaid teismelisi. Ma saan nüüd aru küll, miks BMTHl sellel tuuril mitu korda publikuga konflikte on ette tulnud, aga kitarrist mängis Soome live'l saadud kipsiga kitarri väga tublisti. Igatahes mina kui mitte enam nii teismeline, aga siiski suur BMTH fänn olin väga õnnelik ja puudu oli minu kõrvalt ainult üks Sandra, kellele ma mainiks, et Oli oli (hihi) väga kaunis. Pärast neid tuli peaesineja, kelleks oli Machine Head. Kui BMTH ei oleks neid soojendanud, siis arvatavasti poleks ma nende kontserdile läinud, aga mul on väga hea meel, et nad soojendasid ja et ma läksin. Bänd oli väga võimas ja minu meelest tekitab selline natuke vanem kontserdipublik alati kuidagi mõnusa energia. Igatahes olid suurtel karvastel tätoveeringutega meestel kõigil sõnad peas ja juuksed lehvimas. Kuna minu jaoks tähendab Machine Head esmajärjekorras kuskil Kaarli Tallinna korteris poistega Imperiumi järgi moshimist, siis ei suutnud ka mina oma rõõmu ja hüppeid selle loo ajal tagasi hoida. Nii mõnus kontsert oli ja kõrvad siiamaani pinisevad ning kael valutab. Üksi saab igatahes väga edukalt kontsertidel käia.


Lõpetuseks veel nii palju, et Johanna ja Vahuriga meie kodurajoonis Ravalis ringi jalutades leidsime venelaste toidupoe. Nüüdseks olen mina seal juba mitu korda käinud ja peab ütlema, et väga tore avastus. Lisaks sellele, et väga kodune on vahepeal poes natuke vene keelt rääkida, siis jube tore on supi peale hapukoort panna ja pühapäeval, kui kohalikud poed kinni on, pelmeene süüa. Praegugi podiseb köögis potis hapukapsasupp sealt saadud hapukapsa ja kruupidega. Jess!

                                            Karlil on uus hobi

kuidas me looduses käisime

Alustuseks tahaksin tänada kõiki sõpru, kes aitasid toetavate ja lohutavate sõnadega. Need tähendasid palju ning tore on teada, et vaatamata oma natuke kurjale loomule, suutis meie pere kõige pisem ja nunnum liige ikkagi nii paljudele südamesse pugeda.


Muidu läheb meil siin hästi. Oleme vist kohalike kliimasüsteemide ja õhuga ära harjunud ja enam naljalt kurk valutama ei hakka. Karl käib ikka tööl ja tundub, et tal läheb seal ka aina põnevamaks. Mina siin vaikselt üritan harjuda kohalike inimeste käitumismallidega ning õpin kannatlikkust, sest seda on siin palju vaja.


Vahepeal jõudis minuni ka rula, mille mu ema siia saatis. Ilmad olid viimased nädalad veidi vihmased, kuid see laupäev käisime lõpuks Karliga ruladega sõitmas. Saingi lõpuks mööda oma lemmikut Barceloneta rannapromenaadi veereda ja tormist merd vaadata. Hästi tore päev oli, uurisime natuke rohkem Ciutadella parki, pargid on siin juba päris sügisese, värvilise välimusega.


Pühapäeva õhtul toimus meie väikseses elutoas kõrvitsate lõikumise pidu. Ehk siis ameeriklased näitasid eurooplastele, mis nad Halloweenil siis ikkagi nende kõrvitsatega täpselt teevad. Karl sai oma kiisunäoga kõrvitsa eest palju kiita ning keegi ei tahtnud uskuda, et see Karlil esimene kord kõrvitsale nägu pähe lõikuda oli. Vaidlesime ameeriklastega teemal, kuidas kõrvitsaseemneid süüa. Vaesed ameeriklased aga ei tahtnud meid üldse uskuda ja kavatsevad ka edaspidi röstitud kõrvitsaseemneid puhastamata koos koorega süüa. Halloween eelneb teadupärast kõigi pühakute päevale, mis on siinsel rangelt usklikul maal täiesti vaba päev ja suur püha. Kui nädalavahetuse ja püha vahele jääb üks tööpäev, siis sel päeval keegi ju loomulikult tööle ei lähe. Nii oligi Karlil pärast nädalavahetust veel kaks täiesti vaba päeva, mil me otsustasime loodusesse minna. Suurlinna elu paneb vahepeal ikka metsade ja mägede järgi ohkama ja kuna siinsamas Barcelona lähedal on mitu suurt ja kaunist rahvusparki, siis otsustasime üht neist külastada. Järsku sülle kukkunud vabu päevi planeerima hakates avastasime, et Montseny rahvusparki oleks kõige parem minna ikkagi autoga ning kuna meil polnud piisavalt aega autorendiga tegeleda ja automatka planeerida, siis otsustasime jätta see reis kevadet ootama. Seal samas Montseny rahvuspargi külje all on aga mitmeid väikeseid ajaloolisi linnu, mis asuvad mägedes ja kaunis looduses ning kuhu saab Barcelona kesklinnast täitsa ilusti tunniajase rongisõiduga kohale. Nii siis otsisin mina välja kaks kõige meelepärasemat linna ja nendest linnadest lähtuvad matkarajad ning plaan oligi olemas. Kuna meil telke polnud ja nii kiiresti mingit odavat ööbimiskohta leida oli võimatu, siis otsustasime sõita linnadesse eri päevadel ja vahepeal ööseks koju magama sõita.

 Esmaspäeval võtsime ette rongireisi linna nimega Figaro. Ilus mägede vahel asuv linn, millest lähtub palju matkaradu. Nende seast saab siis endale sobiva pikkuse ja sind huvitavate vaatamisväärsustega variandi välja valida. Matka alguses tegi Karlile nalja matkarada tähistav silt. Kui Eestis on matkaraja sildil tavaliselt kriipsujuku, kes astub mööda siledat horisontaalset teed, siis siin tähistas matkarada kriipsumehike, kes üritas vertikaalsest seinast üles ronida. Nali naljaks, aga lõpuks pidime tõdema, et umbes nii see matk seal välja nägigi. See matk meil kahjuks väga hästi ei õnnestunud. Seda küll ainult minu arust, sest Karli meelest oli igati vinge ja õnnestunud matk. Mina, kui vanu ja ilusaid aegu tagaajav inimene, olin meile planeerinud matka, mis viiks meid nii hingematvalt loodukaunitesse kohtadesse kui ka  kirikutesse, kloostritesse ja mõisatesse. Matka õpetus oli aga katalaani keeles ning tõlkes läks natuke midagi kaduma ning pärast umbes 3 km ei leidnud me enam õiget teeotsa üles. See ei tähendanud muidugi, et meil matk pooleli oleks jäänud. Teeotsa otsides ronisime kahe kõrge mäe otsa ning matkata sai ikka küll. Kuigi mina jäin oma planeeritud vaatamisväärsustest ilma, oli matk siiski tore. Saime näha sügavaid orge, ronida mäkke nii, et kõrvus kostub ainult enda südame pekslemine, süüa oma võileibu kohas, mis nägi välja justkui maailma äär, näha mägede vahel vulisevaid jugasid ning imestada mägironijate uskumatut julgust. Ühe täiesti inimtühja mäe otsas avastasime mingite inimeste elamise, mis minule koos Halloweeniga väga sellise Wrong Turn tunde tekitas ning ma ei suutnud piisavalt kiiresti sealt mäest alla saada. Teises tipus leidsime aga lehma, kes nautis täielikult ainult talle kuuluvaid rohuga kaetud mäekülgi. Oma matka lõpetama hakates saime aru, kuhu me tegelikult keerama oleksime pidanud, et õigele rajale saada. Kuigi me mõlemad olime imeliste vaadete ja fotoaparaati püütud hetkedega väga rahul, siis oleksin mina arvatavasti need ülejäänud 12 km ka ette võtnud, et kloostreid ja mõisaid uurida, kui ainult päevavalgust oleks jätkunud. Järsud mäkketõusud ja päev otsa värsket õhku oli meid nii ära väsitanud, et Halloweeni puhul vaatasime kodus ühe õudusfilmi ja jäime magama.

Järgmisel päeval võtsime ette teekonna Aiguafredasse. Kuna hispaanlastel oli vaba päev, siis oli rong ja matkarajad matkalisi täis. Seekord saime oma matkaga täielikult hakkama ja läbisime oma planeeritud raja täies mahus. Mitte, et me ei oleks ära eksinud, loomulikult suutsime ka seekord oma täiesti kenasti märgistatud matkarajalt kõrvale kalduda ning kuskil mäeotsas väikese lisajalutuskäigu teha. Lõpuks jõudsime aga õige raja peale tagasi ja saime lihtsalt natuke kohalike kaarditegemise ja rajamärgistamise oskusi kiruda. Seekord oli ka minu hingele palju ning saime vaadata ringi väga vanas, pimedas ja ilusas mägikirikus, ronida vanade majade varemetes, teha kiisule pai ning vaadata pisikesi lehmamustriga ponisid. Loomulikult saime ka sellel matkal näha hunnituid vaateid mäetipust ning süüa oma võikusid selle väga vana ja ilusa kiriku aias koos ründavate hanedega. Kuigi mäkketõusud polnud sellel matkal nii järsud, üllatas teisipäev meid palava ilmaga, mistõttu tundus  see matk ehk raskemgi. Väga tore oli ja jäime oma väljasõitudega rahule, kuigi Karl räägib, et tema enam kaks päeva järjest matkale ei lähe. Eks me veel vaatame seda asja.

väike pildirida

Praegu ei oskagi väga midagi kirjutada. Ehk läheb järgmine nädal paremini. Nii kaua saab natuke pilte meie igapäevast.

NB! kassid poes ongi selline tavaline asi siin (vt viimane pilt)