4. novembri õhtul tulid meile külla meie esimesed külalised Johanna ja Vahur. Neil oli juba selja taga umbes nädalake Lõuna-Prantsusmaal. Läksimegi reede õhtul neile rongijaama vastu. Algul me arvasime, et nad on reisist ja pikast rongisõidust liiga väsinud, et välja minna, aga lõpuks võtsime ennast kokku, sõime kõhud täis ja tegelikult käisime päris mitu meie kodurajooni peotänava baari läbi. Väga lõbus õhtu oli ja nii vahva oli oma sõpradega jälle väljas käia.
Laupäeval jalutasime Barcelonettas, vaatasime merd, parke ning kõndisime lihtsalt kesklinnas ringi. Pühapäev oli vihmane ning otsustasime teha muuseumipäeva. Pärast pikka arutelu läksime me CosmoCaixasse, mis on teadusmuuseum. Seal sai umbes nagu Eurekas tutvuda erinevate füüsikaliste nähtustega ja igast nuppe vajutada ja asju katsuda, et asi põnevam oleks. Mul oli õnneks kõrval minu isiklik teadlane, kes mulle pidevalt seletas, mis asi, mida teeb, sest füüsika ei ole minu kõige suurem sõber. Siis oli seal vihmamets. Mitte just päris vihmamets, aga selline muuseumiosakond, kuhu oli tekitatud vihmametsa kliima ja seal oli vesi ja suured puud ja erinevad loomad ja linnud, kes vihmametsas elavad. Veekogu ääres oli väga julgustav silt, mis soovitas näppe mitte vette toppida, sest seal sees ujuvatele meetristele lihasööjakaladele on meie sõrmed justkui viis väga rasvast ussikest. Mina ja Vahur olime eriti rõõmsad ajutise dinosauruste luude väljapaneku üle. Seekord jäi käimata planetaarium ja selline ruum, kus sai meritähti ja muid imelikke elukaid ise katsuda, aga küll me Karli ja ehk mõne järgmise külalisega sinna ka jõuame.
Ühel päeval käisin mina külalistega Parc Güellis piknikul, aga ülejäänud tööpäevad veetsid külalised muuseume ja muid vaatamisväärsusi külastades. Karl oli tööl ja ma mõtlesin, et tahaks neid muuseume kunagi Karliga koos külastada, seega said nad päeval peamiselt kahekesi turistidada. Õhtud koosnesid enamasti kodus millegi eriti hea valmistamisest ja söömisest ning veinijoomisest. Ühel õhtul sõime ära kaks kilo merikarpe ja hunniku krevette, kõik see ja mitu pudelit veini maksab siin ikka naeruväärselt vähe. Ühel vihmasel õhtul jalutasime vaatama purskkaevude šõud, mis oli vihmale vaatamata väga ilus.
Kolmapäeva õhtu oli meie külaliste viimane õhtu Barcelonas ning selle veetsime me restoranis paellat süües. Isegi Karl sõi ära pannitäie paellat ning kõigil oli pärast kojuminemisega probleeme, sest kõhud olid lihtsalt liiga täis. Johanna ja Vahur lahkusid neljapäeva väga varastel hommikutundidel, et Gironasse Eesti lennukile jõuda, niiet hüvastijätmine oli minu ja Karli poolt selline unine mõmisemine. Aga väga tore nädal oli ja ootame kõiki, kes tahavad, meile jätkuvalt külla, Johanna ja Vahur tõestasid, et siia mahub ära küll.
Laupäeval tahtsime minna Karliga Barcelona labürinti jalutama, aga tuli välja, et labürint on novembri lõpuni kinni. Otsisime siis Google mapsiga seal lähedal asuvaid parke ja läksime neid otsima. Lõpuks leidsime ilusa pargi, mis oli tegelikult mägi. Niiet kogu mäe külg oli täis radu ja pinke ning ülevalt avanes ilus vaade linnale. See pühapäev oli ka vihmane, aga meil venis ärkamine ja söömine nii pikale, et plaanitud muuseumisse enam ei jõudnudki. Koos Johanna ja Vahuriga ostsime ka meie endale mõlemad Articketi, mis siis sisaldab seitsme olulisema muuseumi külastust. Johanna ja Vahur tegid muuseumimaratoni ja neil jäi ainult üks muuseum külastamata. Meil nüüd ongi Karliga plaanis vihmasemad nädalavahetuse päevad muuseumites veeta.
Minu isiklik viimase aja tipphetk oli aga eilne õhtu. Käisin nimelt esimest korda elus täiesti üksi kontserdil. Kontsert toimus Barcelona kõige suuremas klubis, mis on ka kuulus kontserdipaik. Sinna saamine oli mul ka väga põnev ettevõtmine, arvasin, et sõidan metrooga sinna ja kõnnin paar tänavat ja siis leian koha kurjade rokimeeste hordide järgi üles. Tegelikult suutsin ma millegi pärast täpselt enne õiget kohta valele tänavale ära keerata. Nii ma siis ekslesin umbes pool tundi ja olin juba päris pahaseks saamas, sest esimese bändi kellaeg hakkas kiiresti lähenema. Kui ma siis mingi hetk otsustasin tagasi pöörata ja siis sellele tänavanurgale tagasi jõudsin, ei saanud ma üldse aru, kuidas ma enne sellest mööda olin kõndinud. Tükk maad enne Razzmatazzi sissepääsu oli tänav täis inimesi, kes müüsid bändide särke, kotte, rätikuid jms. Siin on ikka inimesed alati kohal, kui võimalik kuidagi raha teenida. Jõudsin ukse taha täpselt siis, kui Darkest Hour alustas, niiet ma ei jäänudki lootusetult hiljaks. Esimese bändi ajal üritasin ma peamiselt kohast aru saada ja garderoobi leida. Koht meenutas Rock Cafe'd ja kurjamuusika inimesed on ka ikka igal pool täiest ühesugused. Teine kollektiiv oli DevilDriver, mis sealsed inimesed väga elevlile ajas. Mina läksin väga elevile aga järgmise bändi ajal, milleks oli Bring Me the Horizon. See oli mul nüüd teine kord neid näha ja nii hirmus tore oli jälle. Kontserdi publik koosnes peamiselt natuke vanematest roki ja metali meestest ja naistest ning nad vaatasid natuke imelikult saali keskel hüplevaid ja edasi tagasi jooksvaid teismelisi. Ma saan nüüd aru küll, miks BMTHl sellel tuuril mitu korda publikuga konflikte on ette tulnud, aga kitarrist mängis Soome live'l saadud kipsiga kitarri väga tublisti. Igatahes mina kui mitte enam nii teismeline, aga siiski suur BMTH fänn olin väga õnnelik ja puudu oli minu kõrvalt ainult üks Sandra, kellele ma mainiks, et Oli oli (hihi) väga kaunis. Pärast neid tuli peaesineja, kelleks oli Machine Head. Kui BMTH ei oleks neid soojendanud, siis arvatavasti poleks ma nende kontserdile läinud, aga mul on väga hea meel, et nad soojendasid ja et ma läksin. Bänd oli väga võimas ja minu meelest tekitab selline natuke vanem kontserdipublik alati kuidagi mõnusa energia. Igatahes olid suurtel karvastel tätoveeringutega meestel kõigil sõnad peas ja juuksed lehvimas. Kuna minu jaoks tähendab Machine Head esmajärjekorras kuskil Kaarli Tallinna korteris poistega Imperiumi järgi moshimist, siis ei suutnud ka mina oma rõõmu ja hüppeid selle loo ajal tagasi hoida. Nii mõnus kontsert oli ja kõrvad siiamaani pinisevad ning kael valutab. Üksi saab igatahes väga edukalt kontsertidel käia.
Lõpetuseks veel nii palju, et Johanna ja Vahuriga meie kodurajoonis Ravalis ringi jalutades leidsime venelaste toidupoe. Nüüdseks olen mina seal juba mitu korda käinud ja peab ütlema, et väga tore avastus. Lisaks sellele, et väga kodune on vahepeal poes natuke vene keelt rääkida, siis jube tore on supi peale hapukoort panna ja pühapäeval, kui kohalikud poed kinni on, pelmeene süüa. Praegugi podiseb köögis potis hapukapsasupp sealt saadud hapukapsa ja kruupidega. Jess!
No comments:
Post a Comment