külalised, kontserdid ja mõnutoit!

Vabandan, et blogi uuendused aina harvemaks jäävad. Tegelikult on nii, et me oleme siin ennast juba päris hästi sisse seadnud ja paratamatult tekib väike rutiin, eriti tööpäevadel. Niisiis tulevad nüüd need kokkuvõtted pisut pikema aja tagant kui alguses, välja arvatud siis, kui midagi ekstraordinaarselt põnevat ei juhtu.


4. novembri õhtul tulid meile külla meie esimesed külalised Johanna ja Vahur. Neil oli juba selja taga umbes nädalake Lõuna-Prantsusmaal. Läksimegi reede õhtul neile rongijaama vastu. Algul me arvasime, et nad on reisist ja pikast rongisõidust liiga väsinud, et välja minna, aga lõpuks võtsime ennast kokku, sõime kõhud täis ja tegelikult käisime päris mitu meie kodurajooni peotänava baari läbi. Väga lõbus õhtu oli ja nii vahva oli oma sõpradega jälle väljas käia.


Laupäeval jalutasime Barcelonettas, vaatasime merd, parke ning kõndisime lihtsalt kesklinnas ringi. Pühapäev oli vihmane ning otsustasime teha muuseumipäeva. Pärast pikka arutelu läksime me CosmoCaixasse, mis on teadusmuuseum. Seal sai umbes nagu Eurekas tutvuda erinevate füüsikaliste nähtustega ja igast nuppe vajutada ja asju katsuda, et asi põnevam oleks. Mul oli õnneks kõrval minu isiklik teadlane, kes mulle pidevalt seletas, mis asi, mida teeb, sest füüsika ei ole minu kõige suurem sõber. Siis oli seal vihmamets. Mitte just päris vihmamets, aga selline muuseumiosakond, kuhu oli tekitatud vihmametsa kliima ja seal oli vesi ja suured puud ja erinevad loomad ja linnud, kes vihmametsas elavad. Veekogu ääres oli väga julgustav silt, mis soovitas näppe mitte vette toppida, sest seal sees ujuvatele meetristele lihasööjakaladele on meie sõrmed justkui viis väga rasvast ussikest. Mina ja Vahur olime eriti rõõmsad ajutise dinosauruste luude väljapaneku üle. Seekord jäi käimata planetaarium ja selline ruum, kus sai meritähti ja muid imelikke elukaid ise katsuda, aga küll me Karli ja ehk mõne järgmise külalisega sinna ka jõuame.


Ühel päeval käisin mina külalistega Parc Güellis piknikul, aga ülejäänud tööpäevad veetsid külalised muuseume ja muid vaatamisväärsusi külastades. Karl oli tööl ja ma mõtlesin, et tahaks neid muuseume kunagi Karliga koos külastada, seega said nad päeval peamiselt kahekesi turistidada. Õhtud koosnesid enamasti kodus millegi eriti hea valmistamisest ja söömisest ning veinijoomisest. Ühel õhtul sõime ära kaks kilo merikarpe ja hunniku krevette, kõik see ja mitu pudelit veini maksab siin ikka naeruväärselt vähe. Ühel vihmasel õhtul jalutasime vaatama purskkaevude šõud, mis oli vihmale vaatamata väga ilus. 


Kolmapäeva õhtu oli meie külaliste viimane õhtu Barcelonas ning selle veetsime me restoranis paellat süües. Isegi Karl sõi ära pannitäie paellat ning kõigil oli pärast kojuminemisega probleeme, sest kõhud olid lihtsalt liiga täis. Johanna ja Vahur lahkusid neljapäeva väga varastel hommikutundidel, et Gironasse Eesti lennukile jõuda, niiet hüvastijätmine oli minu ja Karli poolt selline unine mõmisemine. Aga väga tore nädal oli ja ootame kõiki, kes tahavad, meile jätkuvalt külla, Johanna ja Vahur tõestasid, et siia mahub ära küll.


Laupäeval tahtsime minna Karliga Barcelona labürinti jalutama, aga tuli välja, et labürint on novembri lõpuni kinni. Otsisime siis Google mapsiga seal lähedal asuvaid parke ja läksime neid otsima. Lõpuks leidsime ilusa pargi, mis oli tegelikult mägi. Niiet kogu mäe külg oli täis radu ja pinke ning ülevalt avanes ilus vaade linnale. See pühapäev oli ka vihmane, aga meil venis ärkamine ja söömine nii pikale, et plaanitud muuseumisse enam ei jõudnudki. Koos Johanna ja Vahuriga ostsime ka meie endale mõlemad Articketi, mis siis sisaldab seitsme olulisema muuseumi külastust. Johanna ja Vahur tegid muuseumimaratoni ja neil jäi ainult üks muuseum külastamata. Meil nüüd ongi Karliga plaanis vihmasemad nädalavahetuse päevad muuseumites veeta.


Minu isiklik viimase aja tipphetk oli aga eilne õhtu. Käisin nimelt esimest korda elus täiesti üksi kontserdil. Kontsert toimus Barcelona kõige suuremas klubis, mis on ka kuulus kontserdipaik. Sinna saamine oli mul ka väga põnev ettevõtmine, arvasin, et sõidan metrooga sinna ja kõnnin paar tänavat ja siis leian koha kurjade rokimeeste hordide järgi üles. Tegelikult suutsin ma millegi pärast täpselt enne õiget kohta valele tänavale ära keerata. Nii ma siis ekslesin umbes pool tundi ja olin juba päris pahaseks saamas, sest esimese bändi kellaeg hakkas kiiresti lähenema. Kui ma siis mingi hetk otsustasin tagasi pöörata ja siis sellele tänavanurgale tagasi jõudsin, ei saanud ma üldse aru, kuidas ma enne sellest mööda olin kõndinud. Tükk maad enne Razzmatazzi sissepääsu oli tänav täis inimesi, kes müüsid bändide särke, kotte, rätikuid jms. Siin on ikka inimesed alati kohal, kui võimalik kuidagi raha teenida. Jõudsin ukse taha täpselt siis, kui Darkest Hour alustas, niiet ma ei jäänudki lootusetult hiljaks. Esimese bändi ajal üritasin ma peamiselt kohast aru saada ja garderoobi leida. Koht meenutas Rock Cafe'd ja kurjamuusika inimesed on ka ikka igal pool täiest ühesugused. Teine kollektiiv oli DevilDriver, mis sealsed inimesed väga elevlile ajas. Mina läksin väga elevile aga järgmise bändi ajal, milleks oli Bring Me the Horizon. See oli mul nüüd teine kord neid näha ja nii hirmus tore oli jälle. Kontserdi publik koosnes peamiselt natuke vanematest roki ja metali meestest ja naistest ning nad vaatasid natuke imelikult saali keskel hüplevaid ja edasi tagasi jooksvaid teismelisi. Ma saan nüüd aru küll, miks BMTHl sellel tuuril mitu korda publikuga konflikte on ette tulnud, aga kitarrist mängis Soome live'l saadud kipsiga kitarri väga tublisti. Igatahes mina kui mitte enam nii teismeline, aga siiski suur BMTH fänn olin väga õnnelik ja puudu oli minu kõrvalt ainult üks Sandra, kellele ma mainiks, et Oli oli (hihi) väga kaunis. Pärast neid tuli peaesineja, kelleks oli Machine Head. Kui BMTH ei oleks neid soojendanud, siis arvatavasti poleks ma nende kontserdile läinud, aga mul on väga hea meel, et nad soojendasid ja et ma läksin. Bänd oli väga võimas ja minu meelest tekitab selline natuke vanem kontserdipublik alati kuidagi mõnusa energia. Igatahes olid suurtel karvastel tätoveeringutega meestel kõigil sõnad peas ja juuksed lehvimas. Kuna minu jaoks tähendab Machine Head esmajärjekorras kuskil Kaarli Tallinna korteris poistega Imperiumi järgi moshimist, siis ei suutnud ka mina oma rõõmu ja hüppeid selle loo ajal tagasi hoida. Nii mõnus kontsert oli ja kõrvad siiamaani pinisevad ning kael valutab. Üksi saab igatahes väga edukalt kontsertidel käia.


Lõpetuseks veel nii palju, et Johanna ja Vahuriga meie kodurajoonis Ravalis ringi jalutades leidsime venelaste toidupoe. Nüüdseks olen mina seal juba mitu korda käinud ja peab ütlema, et väga tore avastus. Lisaks sellele, et väga kodune on vahepeal poes natuke vene keelt rääkida, siis jube tore on supi peale hapukoort panna ja pühapäeval, kui kohalikud poed kinni on, pelmeene süüa. Praegugi podiseb köögis potis hapukapsasupp sealt saadud hapukapsa ja kruupidega. Jess!

                                            Karlil on uus hobi

kuidas me looduses käisime

Alustuseks tahaksin tänada kõiki sõpru, kes aitasid toetavate ja lohutavate sõnadega. Need tähendasid palju ning tore on teada, et vaatamata oma natuke kurjale loomule, suutis meie pere kõige pisem ja nunnum liige ikkagi nii paljudele südamesse pugeda.


Muidu läheb meil siin hästi. Oleme vist kohalike kliimasüsteemide ja õhuga ära harjunud ja enam naljalt kurk valutama ei hakka. Karl käib ikka tööl ja tundub, et tal läheb seal ka aina põnevamaks. Mina siin vaikselt üritan harjuda kohalike inimeste käitumismallidega ning õpin kannatlikkust, sest seda on siin palju vaja.


Vahepeal jõudis minuni ka rula, mille mu ema siia saatis. Ilmad olid viimased nädalad veidi vihmased, kuid see laupäev käisime lõpuks Karliga ruladega sõitmas. Saingi lõpuks mööda oma lemmikut Barceloneta rannapromenaadi veereda ja tormist merd vaadata. Hästi tore päev oli, uurisime natuke rohkem Ciutadella parki, pargid on siin juba päris sügisese, värvilise välimusega.


Pühapäeva õhtul toimus meie väikseses elutoas kõrvitsate lõikumise pidu. Ehk siis ameeriklased näitasid eurooplastele, mis nad Halloweenil siis ikkagi nende kõrvitsatega täpselt teevad. Karl sai oma kiisunäoga kõrvitsa eest palju kiita ning keegi ei tahtnud uskuda, et see Karlil esimene kord kõrvitsale nägu pähe lõikuda oli. Vaidlesime ameeriklastega teemal, kuidas kõrvitsaseemneid süüa. Vaesed ameeriklased aga ei tahtnud meid üldse uskuda ja kavatsevad ka edaspidi röstitud kõrvitsaseemneid puhastamata koos koorega süüa. Halloween eelneb teadupärast kõigi pühakute päevale, mis on siinsel rangelt usklikul maal täiesti vaba päev ja suur püha. Kui nädalavahetuse ja püha vahele jääb üks tööpäev, siis sel päeval keegi ju loomulikult tööle ei lähe. Nii oligi Karlil pärast nädalavahetust veel kaks täiesti vaba päeva, mil me otsustasime loodusesse minna. Suurlinna elu paneb vahepeal ikka metsade ja mägede järgi ohkama ja kuna siinsamas Barcelona lähedal on mitu suurt ja kaunist rahvusparki, siis otsustasime üht neist külastada. Järsku sülle kukkunud vabu päevi planeerima hakates avastasime, et Montseny rahvusparki oleks kõige parem minna ikkagi autoga ning kuna meil polnud piisavalt aega autorendiga tegeleda ja automatka planeerida, siis otsustasime jätta see reis kevadet ootama. Seal samas Montseny rahvuspargi külje all on aga mitmeid väikeseid ajaloolisi linnu, mis asuvad mägedes ja kaunis looduses ning kuhu saab Barcelona kesklinnast täitsa ilusti tunniajase rongisõiduga kohale. Nii siis otsisin mina välja kaks kõige meelepärasemat linna ja nendest linnadest lähtuvad matkarajad ning plaan oligi olemas. Kuna meil telke polnud ja nii kiiresti mingit odavat ööbimiskohta leida oli võimatu, siis otsustasime sõita linnadesse eri päevadel ja vahepeal ööseks koju magama sõita.

 Esmaspäeval võtsime ette rongireisi linna nimega Figaro. Ilus mägede vahel asuv linn, millest lähtub palju matkaradu. Nende seast saab siis endale sobiva pikkuse ja sind huvitavate vaatamisväärsustega variandi välja valida. Matka alguses tegi Karlile nalja matkarada tähistav silt. Kui Eestis on matkaraja sildil tavaliselt kriipsujuku, kes astub mööda siledat horisontaalset teed, siis siin tähistas matkarada kriipsumehike, kes üritas vertikaalsest seinast üles ronida. Nali naljaks, aga lõpuks pidime tõdema, et umbes nii see matk seal välja nägigi. See matk meil kahjuks väga hästi ei õnnestunud. Seda küll ainult minu arust, sest Karli meelest oli igati vinge ja õnnestunud matk. Mina, kui vanu ja ilusaid aegu tagaajav inimene, olin meile planeerinud matka, mis viiks meid nii hingematvalt loodukaunitesse kohtadesse kui ka  kirikutesse, kloostritesse ja mõisatesse. Matka õpetus oli aga katalaani keeles ning tõlkes läks natuke midagi kaduma ning pärast umbes 3 km ei leidnud me enam õiget teeotsa üles. See ei tähendanud muidugi, et meil matk pooleli oleks jäänud. Teeotsa otsides ronisime kahe kõrge mäe otsa ning matkata sai ikka küll. Kuigi mina jäin oma planeeritud vaatamisväärsustest ilma, oli matk siiski tore. Saime näha sügavaid orge, ronida mäkke nii, et kõrvus kostub ainult enda südame pekslemine, süüa oma võileibu kohas, mis nägi välja justkui maailma äär, näha mägede vahel vulisevaid jugasid ning imestada mägironijate uskumatut julgust. Ühe täiesti inimtühja mäe otsas avastasime mingite inimeste elamise, mis minule koos Halloweeniga väga sellise Wrong Turn tunde tekitas ning ma ei suutnud piisavalt kiiresti sealt mäest alla saada. Teises tipus leidsime aga lehma, kes nautis täielikult ainult talle kuuluvaid rohuga kaetud mäekülgi. Oma matka lõpetama hakates saime aru, kuhu me tegelikult keerama oleksime pidanud, et õigele rajale saada. Kuigi me mõlemad olime imeliste vaadete ja fotoaparaati püütud hetkedega väga rahul, siis oleksin mina arvatavasti need ülejäänud 12 km ka ette võtnud, et kloostreid ja mõisaid uurida, kui ainult päevavalgust oleks jätkunud. Järsud mäkketõusud ja päev otsa värsket õhku oli meid nii ära väsitanud, et Halloweeni puhul vaatasime kodus ühe õudusfilmi ja jäime magama.

Järgmisel päeval võtsime ette teekonna Aiguafredasse. Kuna hispaanlastel oli vaba päev, siis oli rong ja matkarajad matkalisi täis. Seekord saime oma matkaga täielikult hakkama ja läbisime oma planeeritud raja täies mahus. Mitte, et me ei oleks ära eksinud, loomulikult suutsime ka seekord oma täiesti kenasti märgistatud matkarajalt kõrvale kalduda ning kuskil mäeotsas väikese lisajalutuskäigu teha. Lõpuks jõudsime aga õige raja peale tagasi ja saime lihtsalt natuke kohalike kaarditegemise ja rajamärgistamise oskusi kiruda. Seekord oli ka minu hingele palju ning saime vaadata ringi väga vanas, pimedas ja ilusas mägikirikus, ronida vanade majade varemetes, teha kiisule pai ning vaadata pisikesi lehmamustriga ponisid. Loomulikult saime ka sellel matkal näha hunnituid vaateid mäetipust ning süüa oma võikusid selle väga vana ja ilusa kiriku aias koos ründavate hanedega. Kuigi mäkketõusud polnud sellel matkal nii järsud, üllatas teisipäev meid palava ilmaga, mistõttu tundus  see matk ehk raskemgi. Väga tore oli ja jäime oma väljasõitudega rahule, kuigi Karl räägib, et tema enam kaks päeva järjest matkale ei lähe. Eks me veel vaatame seda asja.