Vahepeal on juhtunud selline kole asi, et meil on siin läinud külmaks. Mitte selliseks külmaks nagu seal Eestis on, aga siinset talve arvestades ikka väga külmaks. Igatseme mütse ja kindaid ega taha eriti üldse õues külmetamas käia.
Päris külmaks läks umbes kaks nädalat tagasi. Juhtus nii, et Karl sai isegi külmapühasid pidada. Kahe nädala eest neljapäeval läks nimelt nii külmaks, et seal mägedes, linnast väljas, kus Karli ülikool on, sadas lund. Ja tuleb välja, et kui siin lund sajab, siis nende rongid ei liigu. Kui rongid ei liigu, siis ei saa üliõpilased ülikooli nii et ülikool on iga väiksemagi lumega külmapühadel. Nii juhtus ka sel päeval ja Karl tööle ei pidanudki minema. Süllesadanud vaba päev oli küll väga tore, aga siin Barcelonas oli ka ikka väga külm nii et me otsustasime muuseumis oma päeva veeta. Valisime seekord oma Articketi pealt Picasso muuseumi. Kuigi see asub siin päris lähedal vanalinnas, oli sinna saamine ja sealt ära tegemine paras võitlus jääkarudega, aga muuseumis endas meile väga meeldis.
Reedel kahjuks lakkas linnast väljas lumesadu ja Karl kutsuti tööle tagasi. Laupäeval võtsime ette selle jalutuskäigu Les Cortsi linnaosasse. Näitasin Karlile neid ilusaid pagariärisid ja sõime mõned küpsetised ka. Meie jalutuskäik viis meid loomulikult ka Camp Nou juurde. Niisama Camp Nousse sisseminemine maksab umbes pool mõne mängu pileti rahast nii et me otsustasime, et vaatame staadionit siis, kui me ka mõnd mängu vaatama lähme. Seekord siis jalutasime staadioni ümber ringi ja käisime kahekorruselises FC Barcelona poes, kus sai vist küll osta igasugu võimalikke asju FC Barcelona logoga (isegi kartulikrõpse). Staadioni kõrval ringi jalutades kohtusime ka FC Barcelona B meeskonnaga, kes jalutasid parajasti staadionilt bussi, et mingile kohtumisele sõita ilmselt. Mõned inimesed olid seal nendega koos pilte tegemas, aga meie neist kedagi ei tundnud nii et nendega kohtumine meid ka väga elevile ei ajanud.
Staadioni kõrvalt leidsime ühe väga ilusa hoonete kompleksi, kus kõik majad olid sellised Kadrioru lossi stiilis ja nende vahel oli park. Majades olid tegelikult erinevad ülikoolide hooned. Kodu poole tagasi jalutades käisime Joan Miro pargis, mis oli natuke naljakas park, sest sinna oli hästi tihedalt palju palme istutatud nii et see nägi välja nagu väga tihe palmimets. Selle pargi lähedalt leidsime suure välibasseini, milles oli väga minimaalsed veeloigud ning seda toredust kasutasid ära loomulikult rulasõbrad. Karlil on nüüd plaanis kindlasti varsti sinna sõitma minna, aga ta vist ootab soojemaid ilmasid.
Esmaspäevast kolmapäevani ei käinud Karl jälle tööl vaid tal oli siinsamas linnas hoopis konverents. Kolmapäeval käisin ma ka konverentsil. Küll mitte päris ametlikult vaid tegelikult täitsa salaja, sest konverent maksis raha. Ega ma nii suur sünteetilise bioloogia huviline pole, aga kolmapäev oli Karlil seal poolik päev ning ma käisin kaasas, et saaks natuke internetis asju teha. Ega ma väga palju asjadest seal aru ei saanud, aga natukene kooliigatsus tekkis küll.
Teisipäeval oli meie korterikaaslasel sünnipäev ning ta otsustas kõik oma ligi 30 kursusekaaslast meie pisikesse korterisse kutsuda. Kui kõik elutoa mööbel oli tema pisikesse tuppa eest ära tõstetud, siis mahtusid inimesed isegi päris kenasti ära. Kohtusime paljude naljakate poliitilise teaduse huvilistega erinevatest maadest. Karlil oli seljataga pikk konverentsipäev ning 8,5 promilline belgia õlu ehmatas ta natuke ära nii et ta läks päris vara magama. Ise tegin ameeriklasele sünnipäevaks suure küpsisetordi, millest ta väga vaimustuses oli. Kõik teised külalised tõid ka igaüks midagi süüa ja juua. Ma pole nüüd küll juba üle kuu aja alkoholi tarbinud, aga tahtsin väga maitsta britide rahvusjooki Pimm’si, mida nad siin suure suuga kiitsid. Igatahes oli see jook ikka väga kange ja ma siis käisin terve õhtu see pisike tops käes ja üritasin vahe peal väikseid lonkse võtta, eriti alkoholiisu ei tekitanud õnneks.
Sellel nädalavahetusel oli Barcelonas festival. Festival oli pühendatud Santa Eulaliale. Eulalia oli enne Santaks saamist legendi järgi 13aastane kristlasest tüdruk. Kohaliku mittekirstlasest valitseja sõdurid üritasid panna ta kristlusest lahti ütlema ning hakkasid teda piinama. Piinamismeetodite seas oli näiteks rindade mahalõikamine, siis pandi ta veel paljalt tünni, mis oli täis noaterasid ja klassikilde, ja siis veeretati seda tünni mööda Barcelona tänavaid. Tubli kristlane ei loobunud ikkagi oma usust nii et lõpuks pidid nad ta pea maha lõikama ja legendi järgi lendas tema poolikust kaelast valge tuvi välja. Nüüd on ta siis pühak ja tema säilmed asuvad Barcelona katedralis. Kuna ta oli maalt pärit ja seal, kus ta elas olla olnud palju hanesid, siis on Barcelona katedrali aias praegu tema auks haned (informatsiooniks Johannale, kes on neid hanesid näinud, meie veel ei ole).
12. veebruar on siis tema pidupäev ning siin olid pidustused reedest pühapäevani. Reedel käisime me illuminatsioone otsimas. Õhtuti projitseeriti siin erinevates asukohtades majade peale uhkeid valgusšõusid. Kuna meil kodus internetti pole ja Karl oli jõudnud töö juures ainult illuminatsioonide asukohad välja printida, siis oli nende asukohtade ülesleidmine natuke keeruline, sest me veel ei ole kõikide vanalinnas asuvate platside ja tänavate nimedega tuttavad. Reedel jõudsime ainult ühele valgusšõule ja sellelegi ainult poole pealt. Järgmisel õhtul alustasime otsingutega varem ning nägime kolme valgusšõud ja ühtesid tänava peal tantsivaid illuminatsioone. Üks neist oli kohe eriti ilus ja vinge.
Laupäeva päeval käisime me Palau Robertis Ferran Adria näitusel. Ferran Adria on kuulus kokk, keda peetakse lausa meie aja maailma parimaks kokaks. Ta oli Girona lähedal Costa Braval asuva maailmakuulsa kome Michelini tähega El Bulli restorani kaasomanik ja peakokk. See vinge restoran pandi eelmise aasta juunis kinni, kuid me saime teada, et Adria olla öelnud pärast inimeste suur pettumust ja vingumist, et restoran tuleb tagasi 2014 aastal. Ehk meil on Karliga nüüd üks asi elu to do listis juures, kui meil loodetavasti selleks kunagi raha on El Bullit külastada. Näitus oli päris suur ja põhjalik. Saime kõike teada Adria elust, elBulli saamisloost ja Adria vingetest söögitegemismeetoditest. Ta nimelt ei ole selline tavaline kokk, kes teeb meile pastat ja liha vaid tema tahab teha nii, et kõik toidud on täiesti tema enda välja mõeldud ning täiesti uudsed. Nii ta siis ei mõtle välja uusi toite vaid pigem uusi söögitegemismeetodeid, et teha midagi täiesti uut. Vahud, õhud jne jne. Samuti tegi ta toite selliste pigem keemikutele omaste tööriistade ja masinatega. Arvatavasti ta nüüd mõtleb ja eksperimenteeribki mingite eriti vingete asjadega, et siis jälle täiesti uskumatute ja uudsete toitudega 2014 tagasi tulla.
Pühapäeval käisime jälle festivalil. Seekord vaatasime kohalikku traditsiooni Castelle. Need on inimtornid, mille ehitamine on Kataloonia traditsioon. Igatahes seisavad inimesed korrustena üksteise õlgadel ja kõige tippu ronivad pisikesed kiivritega varustatud lapsed, tõstavad kiiresti võidukalt korraks käe üles, samal ajal, kui ülejäänud all värisevad ning hakkavad siis jälle kõik ükshaaval alla tagasi ronima. Selleks on üks põhiskeem, kuidas inimtorni teha, kuid pühapäeval nägime neist ka erinevaid variatsoone.Pühapäeva õhtul oli meil muidu plaanis külastada veel üht valgusšõud, aga külm oli meid päeval nii ära võtnud, et me ei suutnud end piisavalt motiveerida välja minema.
Sõbrapäeva puhul otsustasime me koduse õhtusöögi teha, sest restoranid on kõik puupüsti inimesi täis ning valentini päeva menüüd olid päris kallid ka. Nii siis pidin mina hoolitsema soolase toidu ja Karl magustoidu eest. Mina tegin muidugi hunniku sushit ja Karl üllatas puuviljade ja šokolaadi fondüüga. Õhtusöök oli meil igatahes jube mõnus ja need Hispaania maasikad, mis Eestis tunduvad talvel nii maitsetud, maitsevad siin täitsa magusalt ja hästi. Lisaks õnnestus meil sel õhtul maitsta ka meie mõlema senise elu parimat mangot. Me nüüd uurime, äkki eksisteerib siin mingi selline asi nagu mango hooaeg, mis ilmselt siis praegu käsil on.
Karl ütles, et kohalikud kirsid juba õitsevad ja et ta nägi kuskil ka juba mingeid lilli. Ehk siis võib olla, et kevad ikkagi juba tuleb. (ja just siis, kui ma olin selle jutu kõik kolmapäeval valmis kirjutanud, läks jälle soojaks:) )
