Uusaasta tervitustega oleme lootusetult hiljaks jäänud. Ma ei ole küll hiinlaste kommetega nii hästi kursis, aga ehk veel tohib. Head draakoni aastat, eriti kõigile minu kaasdraakonitele!
Uue aasta võtsime vastu Placa Catalunyal nagu ka enamik teisi Barcelona elanikke. Saluuti siin ei lasta, see aasta olevat esimest korda igasugune paugutamine tänavatel keelatud olnud. Esimesel jaanuaril loomulikult puhkasime aastavahetusest ning järgmisel päeval lahkusid meie külalised.
Kohe varsti tuli aga minu ema. Tema on Barcelonas juba korduvalt käinud, nii et viisime teda kohtadesse, mida ta veel näinud ei olnud. Ema omakorda viis meid loomaaeda, kus me nägime esimest korda näiteks kaelkirjakut, gorillat, šimpansit ja delfiinide šõud. Meelitas meid ka Plaza Reialil jazziklubisse kontserti kuulama. Ühel õhtul käisime emaga kahekesi Barcelonetas paellat söömas. Ema oli enda reisi sättinud ilusti talviste allahindluste ajale, nii et kui Karl tööl oli, siis meie peamiselt tegelesime ostlemisega. Ema tahtis külastada ka La Pedrerat, aga see oli nädalakese suletud, nii et me otsustasime minna teise kuulsasse Gaudi majja, mis asub samuti Passeig de Gracia tänaval. Casa Batllo oli väiksem kui La Pedrera, aga värvilisem ja seal sai kuulata sellisest telefonilaadsest asjandusest giidi juttu. Labürindis polnud ta ka käinud ja seekord tegime labürindi täiesti õigesti läbi ka. Läksime õigest kohast sisse ja jõudsime teises labürindi otsas olevast väljapääsust välja. Väga uhke tunne oli, samas oli mul see ka juba teine kord seal seigelda. Loomulikult tegime emale ka meie mõnusa merekarbi õhtusöögi ja viisime ta maasika margaritasid jooma. Eriti tore oli, kui ema siin oli ja nagu ma aru saan haub ta juba uuesti tulemise plaane.
Mina olen vahepeal tutvunud Les Cortsi linnaosaga. See on uuemat sorti rajoon, kus asub ka meie suur staadion Camp Nou. Staadioni juurde ma pole veel jõudnud, aga sinna plaanime nädalavahetusel koos Karliga jalutada. Samuti uurib Karl meile pileteid, et me saaks vähemalt ühe FC Barcelona mängu seal staadionil ise ka ära vaadata. Eelmine nädal käisime esimest korda ka Barca ja Real Madridi mängu baaris vaatamas. Võib öelda, et eestalsed ei ole staadionil ka enamik ajast nii lärmakad ja aktsioonis, kui Barca fännid on baaris mängu televiisorist jälgides. Õppisime katalaani- ja hispaaniakeelseid laule ja roppusi ka natukene. Tagasi koju jalutades nägime ka üht noormeest, kes jalutas Reali särgiga ringi, sai ikka tee peal päris palju inetusi ja naeru kuulda, aga jõudis kuidagi moodi ühes tükis enda sõprade juurde.
Tegelikult käisin ma Les Cortsis natukene tööd tegemas. Hoidsin üht kaheaastast tüdrukut, kes räägib läbisegi eesti, hispaania, katalaani ja inglise keelt. Väga lõbus on teda kuulata, kui vahepeal mõnest sõnast üldse aru ei saa, siis võib kindel olla, et tegemist on katalaani keelega. Ema on tal eestlane ja isa lõunaameeriklane. Alguses sain täiesti püsiva esmaspäevast reedeni töö, kuid siis sai lapse ema aru, et talle ikka ei istu see uus töö, mille ta sai. Niiet ta tuli sealt töölt ära ning nüüd pole ka mind igapäevaselt enam kahjuks vaja. Nüüd ma siis ootan ja loodan, et äkki ta saab uue ja toreda töö, et mina saaks seda toredat väikest tüdrukut edasi hoida ja oma hispaania keelt arendada.
Ahjaa, meil ei ole internetti ka juba kuskil kuu aega olnud ja arvatavasti ei ole kuu aega veel. Siin maal ei käi asi nii lihtsalt, et kui netti pole, siis helistad ja tehakse korda. Siin peab igatpidi tõestama neile, et sa oled see inimene, kelle nimel internet on. Ja kuna meie korteriomanik ei ole Hispaanias, siis ei ole nad nõus meie netti parandama. Nii me siis ootame kuni ta kunagi veebruari lõpus Barcelonasse tuleb. Aga me oleme juba harjunud. Karlil on tööl internet ja ta toob meile sealt sarju ja filme vaatamiseks. Mina käin vahepeal kodu lähedal pargis või mereääres tasuta wifi alas e-maile ja uudiseid lugemas.
Lisaks internetimurele oli meil vahepeal ka elektripaanika. Meie veidi hull korteriomanik helistas meile reedeõhtul ja teatas meie ulmeliselt kõrgest elektriarvest. Meie reedeõhtu oli sellega siis ka rikutud, sest hakkasime muretsema ja arvutama/arutama, et kas see saab päriselt ka võimalik olla. Kokkuvõttes otsustasime meie, et see ei saa olla meie süü, kuid tegime juba varuplaane, et mis saab, kui me peame nüüd selle pärast välja kolima hakkama. Saime ka teada, et Hispaanias on elekter kaks korda kallim kui Eestis. Igatahes tuli lõpuks loomulikult välja, et see kõik oli mingi suur eksitus ja elektripaanika sai läbi.
Vahepeal tuli oma kodumaalt tagasi ka meie korterikaaslane. Need, kes on meil juba külas käinud teavad, et ta ei ole meil just kõige suurem korra- ja puhtusesõber. Meie oleme aga mõlemad väga tagasihoidlikud ja viisakad inimesed ja ei julge kunagi mingeid etteheiteid teha ega reegleid paika panna. Nii me siis oleme üritanud olla ise väga korralikud ja tublid, et siis äkki hakkab talle ka midagi külge. Karl üritab alati ka tavalistesse sõbralikesse vestlustesse mõne soovituse ära peita. Igatahes on sellega läinud nii, et ta on ostnud endale meie eeskujul sussid, et mitte põrandaid oma välisjalanõudega mustaks teha, peseb tihemini kui korra nädalas nõusid jne. Tundsime ennast eile õhtul Karliga nagu uhked vanemad, kes on teinud selgeks midagi oma eeskujuliku käitumise, mitte käskude ja hurjutamisega. Karl on oma prääniku (mitte piitsa) taktikaga väga rahul. Veebruari lõpus kolib ameeriklane meie juurest minema, et siis saame võibolla kellegagi jälle otsast peale alustada.
Eelmise nädala alguses käisime Karliga Guano Apesi kontserdil ka. Toimus meie kodu lähedal klubis ja oli väga lõbus. Muidu on meil ka kõik hästi. Oleme tublid ja käime õhtuti jooksmas. Tegelikult tähendab see seda, et mina jooksen ja Karl sõidab minu kõrval rulaga. Aga seda ei saa talle pahaks panna, sest ta ei tohi oma haige puusaga joosta. Samuti üritame tuulevaiksematel ilmadel nädalavahetustel ikka lauatennist ka mängimas käia. Ootame, et õhtuti oleks juba nii kaua valge, et saaks pärast Karli tööd ka mängimas käia nagu sügisel. Muidu on meil siin juba õhtuti kella kuueni valge ja vahepeal oli ikka päris soe juba. Eelmine nädalavahetus isegi kahekümne kraadi ringis. Niiet kevad hakkab siia varsti kohale hiilima küll juba.
Kataloonia ajaloo muuseumis
Karlile meeldivad kaelkirjakud
Elevandipoisiga
Karolale meeldivad ka kaelkirjakud
No comments:
Post a Comment